MÕISTETAVALT ON inimestel mingitel teemadel isiklikud ehk eriarvamused. Need on erineval määral õiged ehk tõesed. Kuidas lood ühe või teise arusaamaga parasjagu on, sõltub arvajate faktiteadmistest ja väitlusloogikast. Kui kõige tähtsamaks seada eriarvamuse olemasolu sõltumata tema taha rakendatud argumentidest, on mõistlik ja mõista püüdev dialoog algusest peale välistatud.
Ajakirjandus peaks osutama lünkadele
25. mai 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
6. mail ilmus «Sakalas» reporter Jüri E. Kuke repliik «Häda tühjast asjast», milles ajakirjanik avaldas pahameelt nördinud inimese telefonikõne pärast. Too olla kaevanud koduõuele tungiva lägahaisu üle. Reporter kurtis omalt poolt kortermajaga seotud isiklikke hädasid ja soovitas olla kannatlik: «Paljud asjad tuleb lihtsalt üle elada või kõrvust mööda lasta.»
13. MAIL AVALDAS «Sakala» ühe lägahaisu käes vaevelnud Pärsti küla elaniku kirja, mille võrgukommentaaris ütles Jüri E. Kukk: «Kodanik Tallika on täiuslik demagoog.»
See on keeleliselt naljakas ja juriidilises mõttes kodanike põhiseaduslike kaitsehüvedega vastuolus olev väide. Tõsi, põhiseaduses määratletud õigus hüvitada tekitatud moraalset kahju, mille alla kuulub avalik solvamine internetis, on võlaõiguse tasandil raskesti realiseeritav.
Ülaltoodust koorub aga välja hoopis suurem igihaljas mure. Mis asja peaks ajakirjandus ühiskonnas õigupoolest ajama? Olen kaugel sellest, et pidada end selle teema asjatundjaks.
KÕIGILE ON hästi teada, kui armetu on meie õigussüsteem. Palju eluvaldkondi on õiguslikult kas täiesti reguleerimata või on seda tehtud puudulikult. Kas pole ajakirjanduse üks ülesandeid olnud sellistele lünkadele osutamine? Osutamine, mitte lahenduse leidmine.
See on tihti raske, aga samas väga tänuväärt ettevõtmine. Ja pole vist ühegi elukutse esindajal võimalik tegelda ainult sellega, mis on meeldiv ja kerge. Kui aga ajakirjanik toob esile oma eriarvamuse, mille kreedoks näib olevat: «Tegelen vaid sellega, millel on kindel lõhn», on midagi viltu. Seda enam et see on esitatud vormis, kus üleolev hoiak ja elementaarne arutlusloogika on pöördvõrdelises sõltuvuses.
PRAEGUSEL JUHUL on tegu paradoksaalse olukorraga. See, kes peaks avalikult osutama seadusliku regulatsiooni puudulikkusele, ükskõik kui põllulähedasel tasandil, näib seda kõrgemal tasandil hoopis ise ära kasutavat.