Kultuur: Kuidas näidend elule ärkas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hetk lavastuse proovist. Mängivad Laura Maria Mälts ja Martin Klaats.
Hetk lavastuse proovist. Mängivad Laura Maria Mälts ja Martin Klaats. Foto: Meelis Meilbaum

Rakvere Linnanoorte Näitetrupp esitleb Tennessee Williamsi maailmakuulsat lühinäidendit "Elamiskõlbmatuks tunnistatud". Vastab lavastaja Priit Põldma.


Tennessee Williamsi näidend räägib ühest unisest raudteelinnast 1930. aastatel, ja poisist, kes tahab lennutada lohet, ja tüdrukust, kes kõnnib mööda rööpaid ja ... Miks te trupiga selle tüki külge kinni jäite?

Tegelikult räägib Williams oma loos kahe inimese kohtumisest. Ja sedakaudu eelkõige väga üldinimlikest väärtustest.

Need aga ei muutu. Usun, et ajaline distants, mis meid selle näitemängu tegevusajast lahutab, ainult suurendab sügavusmõõdet näitemängu sees.

Kuidas haakusite?

Nakkumine materjaliga toimus kogu trupi jaoks üllatavalt kähku. "Elamiskõlbmatuks tunnistatud" on kooliteatreis korduvalt mängitud, profiteatris ka.

Materjalis on vägi sees. See oli mu jaoks küll üks päikeselisemaid hetki, kui Martin pärast esimest lugemist ütles midagi säärast, et kõigist materjalidest, mida ta teinud ja lugenud, on see kõige kiiremini teda puudutanud, kahtlusteta.

Kuidas proovides pusisite? Kas oli mõnikord ka tunne, et tõstame käed ja anname alla?


Prooviperiood on olnud tõesti väga kummaline, rikas ja rikastav. Materjali käisin välja suvel Karepal, kus toimus Rakvere Linnanoorte Näitetrupi suvelaager. Sinna tuli igaühel kaasa võtta mõni hingelähedane materjal.

Mulle meenus Williams ja tema näidend, millest peale positiivse üldmulje ja puudutatuse tunde suurt muud ei mäletanud. Igatahes võtsin ta lahti ja siis oli kohe tunne - see on see tekst!

Oleme teinud proove võrdlemisi hõreda graafikuga, nii trupisisestel kui ka -välistel põh­justel. Mõnes mõttes on see isegi hea olnud. Nii näitlejatel kui ka mul on seeläbi olnud võimalik materjali enda jaoks avada ja avastada, üha uuesti lahti mõtestada, sellega koos areneda.

Tuleb rõhutada, et me pole töötanud ainult kolmekesi. Lavakõne ja analüüsi osas on konsulteerinud Vahur-Paul Põldma, keeleküsimustes nõustanud Kärt Villemson, liikumiskonsultatsioone andnud Katrin Essenson, juures viibinud, aidanud ja utsitanud Tiina Rumm.

Ilma nendeta seda lavastust ei oleks. Lõppfaasis on tohutult olnud abi Rakvere teatrist - alates sellest, et nad meid oma ruumidesse on lasknud. Teatripoolne abi on minu jaoks olnud uskumatu, rõõmustav ja vägagi tähtis.

Tulles nüüd esitatud küsimuse juurde: nii mõnelgi korral tekkis tunne, et oleme tegelenud täiesti valede asjadega, alustanud valest otsast. Päris allaandmishetki ei ole olnud (saan muidugi rääkida vaid enese eest).

Kohati on tundunud, et tegeleme liialt vormiliste küsimustega, siis jälle, et oleme analüüsi ära uppunud. Nagu ikka, läbi otsimiste ja leidmiste.

Pärin nüüd mureliku vanaema häälega, miks te ikka selle tiaatri tegemisega jändate?

See on keeruline küsimus. Sellest võiks jäädagi rääkima. Kõige lihtsam vastus oleks, et saada paremaks.

Aga kui te oma otsimised avalikult vaatamiseks välja pakute, siis midagi te ju peate olema teada saanud?

Seda on keeruline sõnastada, enne esietendust liiatigi. Vahest tuleks mul vastata, et iseendast ja üksteisest teame rohkem. Ideaal oleks, et vaataja saaks läbi selle loo, läbi Williamsi näitemängu, mida me vahendame, samuti iseendast selgemini aru.

Mulle küll meeldib näha teatritükke, mis on tegijaid puudutanud ja aren­danud. Usun, et see on ainus tee publiku puudutamiseni.

Küsin kergelt sadistliku uudishimuga, mis tunne teil enne esietendust on?

Seda vist ei saa kirjeldada. Peab tundma.
No mingeid paralleele või vihjeid võiks ju ikka jagada.
Noh, midagi säärast nagu ... nagu ikka enne esietendust. Ma loodan, et mitte hullem.

Umbes sihuke tunne, et tahaks hirmsasti suitsetada - kuigi ma seda kunagi teinud pole. Ilmselt on see igaühel erinev, närvisüsteemi tugevusest olenev. Aga samas väga sarnane.

Lavale minek, see pole nüüd minu mõte, on ikka ühest reaalsusest teise astumine. Ilmselt on see tunne midagi sarnast, nagu Neil Armstrongil oli enne seda, kui ta Kuul esimesed sammud astus.

Ja üks väike vihje. Enne kui Tennessee Williams endale Tennessee nime võttis, hüüti teda Tom Williamsiks. Ja "Elamiskõlbmatuks tunnistatud" tegelased on Willie ja Tom ...

• “Elamiskõlbmatuks tunnistatud”
• Teisipäeval, 2. veebruaril kell 17 ja 19 Rakvere teatri kolakambris.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles