8. märtsil esietendub Ugala väikeses saalis prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza komöödia «Kunst».
Noor lavastaja otsib elu mõtet kunsti abil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles naistepäeval publiku ette jõudvas loos on laval kolm naist, Luule Komissarov, Leila Säälik ja Liina Olmaru, lavastajapuldis aga noor mees Robert Annus. Robert Annus on Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli üliõpilane ning «Kunst» on tema diplomitöö.
Suur osa on Robert Annuse elus tema enda sõnul olnud muusikal. Ta on õppinud mitmesuguseid instrumente, alates rahvapillidest ning lõpetades klaveri, plokkflöödi ja oboega. Viimati nimetatu sai tema erialapilliks.
On üsna loomulik, et mingil hetkel tekkis ka oma ansambel Chupacabra, mida ilmselt paljud teavad ja mäletavad, ehkki selle tegemistes on parasjagu paus, sest teater nõuab Robert Annuselt kogu tema aja.
Robert Annus, millised olid teie kui pealinna poisi esmamuljed Viljandist?
Viljandi vaikus hämmastas mind, kui tulin detsembris esimesse proovi. Linn oli täiesti tühi! Jalutasin mitu tundi järve ääres ega näinud ühtegi inimest. Siis tundus küll, et see on imelik linn.
Kuidas juhtus, et te tulite oma diplomilavastust tegema just siia? Kui palju te üldse Ugalast varem teadsite?
Ausalt öeldes ei teadnud palju — olin kunagi näinud mõnda lavastust. Aga kui Peeter Tammearu pakkus möödunud talvel mulle välja teha diplomilavastus siin, ütlesin üsna kiiresti jah. Tundus, et on hea minna korraks Tallinnast ära, olla hoopis võõras kohas ja pühenduda vaid tööle.
Tegelikult on see mulle esimene niisugune lavastus, kus on olemas kõik osalised: näitlejad, lava, valgus — kogu see masinavärk. Koolis oleme oma töid teinud väheste vahenditega.
Teie trupis on kolm kogenud näitlejannat. Kas noore lavastajana nende ette astumine jalgu alt ei löönud?
Ei, kindlasti mitte. Meil tekkis ruttu vastastikune mõistmine ja tegelikult on nad mind väga hoidnud. Et nad on suurepärased, mõistuse ja hingega mõtlevad näitlejad, on nad minuga koos otsinud ja uskunud. Muidugi on meil olnud vaidlemist ja väsimust, aga usk sellesse, mida teeme, on meid sidunud.
Pealkiri «Kunst» ei anna loost kuigi palju teada. Kõnelge pisut, mis selle taga on.
Kunst on elu portreteerimine või tõlgendus. Nii teater, kujutav kunst kui muusika kõnelevad just sellest, mis meie ümber on. See materjal ongi teekond, mõistmaks, kuidas võiks suhtuda kunsti ja mismoodi võiks kunst meid puudutada.
Kas kunst seisab meist väljaspool ja mõjutab meid või näeme me kunstis seda, mida näha tahame?
Kunstisaali minnes on mul alati küsimus: mida ma seal siis näen ja mida see mulle andma peaks? Kas see on mingi arusaamatu ja imelik asi, millesse ma ei oska suhtuda, või on see ka tükike minust endast?
Näidendi tegelased on väga head sõbrad, kuid nende suhted lähevad ühe kunstiteose üle vaieldes ja kunsti olemust tõlgendades pisut sassi. Lõpuks leiavad nad siiski, et võivad üksteisele silma vaadata just sellisena, nagu nad on. Õpi inimesi armastama nende endi pärast! Räägi inimestega ja vaata ka iseenda sisse!
Ma loodan, et see näidend aitab suhtuda kunsti kui nähtusesse pisut kergemalt, aga mitte kergekäeliselt.
Valisite oma diplomilavastuseks nii intiimse materjali. Miks mitte suurt lava, show’d, hobuseid ja kahurväge?
Ma ei saa oma valikute vastu. See lugu lihtsalt tuli minu juurde ja ma tundsin, et seda on mulle praegu vaja. Just seda materjali ja neid näitlejaid. Ma ei oskagi oma valikule ratsionaalset seletust anda.
Kas olete juba mõelnud kirjandusteostele või teemadele, millest te oma edasisel lavastajateel mööda minna ei taha?
Eks nimekiri armsatest raamatutest ole mul muidugi. Aeg-ajalt seda üle vaadates kustutan jälle midagi maha, sest tundub, et üks või teine teema ei ole mulle enam nii oluline. Laias laastus huvitab mind ikkagi küsimus: mida, kurat, ma siin teen? Mis asja inimene siin maailmas üldse ajab?
Selle küsimuse alla mahub nii palju mulle tähtsaid teemasid: armastus, tungid, tahtmised, ühiskonna surve...
Lavastus
Yasmina Reza komöödia «Kunst» Viljandi teatris Ugala
• Lavastaja Robert Annus (lavakunstikooli diplomand), kunstnik Mihkel Ehala, kostüümikunstnik Liisa Soolepp.
• Osades Luule Komissarov, Leila Säälik ja Liina Olmaru.
Allikas: Ugala