Kõik, mis suurtel päevadel ette võetakse, saab erilise elujõu

Ahto Kaasik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

HOMME KELL 2.59 algab Eestis kalendrisuvi. On aasta lühemate ööde ja pikemate päevade aeg. Rahvatarkuse järgi jääb päike pööripäevast kolmeks päevaks oma ülemisse pessa: päevad püsivad üsna ühepikkused. Algab jaani- ehk leedoaeg, mida meie esivanemad on nimetanud veel ka suurteks päevadeks.

Maarahva suurte päevade tähendus ja tavad seonduvad otseselt looduses sündivaga. Sõna «päev» on maakeeli ka päike. Nõnda tähendavad suured päevad korraga nii suurt ja tähtsat aega kui seda, et päike on keskpäeval kõige kõrgemal, kõige vägevam ja kõige valgem.

Päike täidab sel ajal kõik elava, eelkõige taimed, erilise väega. See on parim aeg teha kasevihtu ja heina ning koguda ravimtaimi ja võluväega leedokastet. Loomulikult on see ka parim aeg tähistada looduse ülevust.

Paljud eestlased ilmselt ei teagi, et esivanemate kombel jaanitule äärde kogunedes järgivad nad iidset maausuliste tava. Jaanipäev on jõulude kõrval meie rahvakalendri kõige tähtsam püha.

KUIGI SUURED PÄEVAD on nii tähenduselt kui tavadelt meie põline püha, kannab see praegu juutide Johannesest pärinevat nimetust. Katoliku kirik üritas kunagi põlisrahvaste tähtpäevi ristiusustada, pühendades need oma pühakutele. Toonast üritust meenutavad nüüd veel vaid võõrapärased pühadenimed ja loodususuliste pühi järgiv kirikukalender.

Kes soovib, võib jaanipüha asemel öelda päevapesa, päevakäänak või vanade muhulaste kombel hoopis leedopäev.

HALLIDEST AEGADEST peale oleme oodanud leedoaega, eriti leedoõhtut, rõõmsa ootusärevusega. Hea on aga teada ka sellega seotud põliseid uskumusi ja tavasid.

Üks meie rahva vana komme on, et pühadeks kasitakse puhtaks nii kodu kui inimesed. Kui leedolaupäeva õhtul on piduroad valmis ja toad koristatud, tuleks seada sammud sauna poole.

Enne leedotulele minekut peab saunaleilis puhtaks saama nii inimese keha kui hing. Lõhnav kaseviht, millesse on põimitud värskelt nopitud ravimtaimi, lisab saunamõnu ja toob tervist. Tervist ja elujõudu annavad ka pärast sauna koju toodavad leedokased.

TULELE MINEMINE, tule tegemine ja tule ääres olemine on leedopühal kõige tähtsamad. 23. juuni õhtul süüdataval leedotulel ja selle suitsul on eriliselt puhastav ning tervistav vägi. Et sellest osa saada, tuleks mõni vana tarkusetera kõrva taha panna.

Tulele peaks minema jalgsi. Mida pikem maa on sinna kõnnitud, seda tervemad on järgmisel aastal jalad.

Igaüks peaks tulele kaasa võtma kas või ühe raokese. See on inimese esmane and ühisesse ettevõtmisse. Loomulikult ei tohiks tuld kokku kuhjata rämpsust, vaid üksnes puidust ja puidujäätmetest.

Leedotuli tuleks teha sinna, kus seda on tehtud põlvest põlve. Kui ise ei tea õiget kohta, tasub alati nõu küsida vanematelt ja targematelt inimestelt. Tule peaks süütama pere, küla või sõpruskonna väärikaim inimene.

Pärast tule süütamist peaks käima kolm korda päripäeva ümber selle. Kui ühisest käimisest ei tule midagi välja, võib seda teha ka üksipäini. Sama kehtib toidu- ja joogianni jätmise kohta.

VIIN JA MUU KANGEM kraam ei sobi leedotule äärde, küll on aga omal kohal õlu ja kali. Meie rahva pühadetoitude hulka kuuluvad eelkõige piimasaadustest valmistatud road ja kodused küpsetised.

Esimene osa toidust ja joogist, leedokahi, tuleks panna urikivile või tulle. Toidujääke ei tohiks viia koju ega jätta vedelema, vaid need tuleks visata lõkkesse või matta maha.

Iga laps teab, et kiikumine on mõnus ja teeb tuju heaks. Nüüd on suured inimesed teaduslikult tõestanud, et just nii see on: kiikumisel vallandub ajus heaolutunnet põhjustav dopamiin. Heaolutunne aitab aga inimesel terveneda.

Veel poole sajandi eest mäletati, et haige inimene tuleb pühade aegu kiigele viia. Vanarahvas on teadnud, et kiikumine teeb inimese keha ja ihu kergeks, parandab teda ning muudab tugevamaks, samuti edendab see viljakasvu.

KÜLLAP ON IGAS peres ja kandis isemoodi kombed. Hallistes ja Karksis on talitatud nõnda.

«Õhtul tehti tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ümber tule jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ümber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised seda tohtisivad näha — seda püha saladust ei julgenudki teised tähele panna —, viis ohvrikivi peale ja ütles: «Maa ema, sa andsid mulle, nüüd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!» Selle järel istusivad kõik tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.»

ON VEEL ÜKS soovitus, mida polegi ehk väga kerge täita. Püüdke see püha veeta elektrimuusikata! Kõnelge, laulge, kiikuge, mängige vanu mänge ja kui oskate, mängige pilli.

Leedoöö on vaid üürike imeline hetk meid ümbritsevas loonas ja meis enestes. Kasutage võimalust ning kuulatage maa, vee, lindude ja tule hääli. Kuulatage oma südant. Kuulake, mis on öelda teie lähedastel ja kaaslastel, ning tundke üksteise seltskonnast rõõmu.

Kõik, mis suurtel päevadel ette võetakse, saab kaasa väe. Kindlasti saavad selle ka need lapsed, kes sünnivad kevadise pööriaja paiku ning kelle elule on pandud alus rõõmsa südame ja kaine peaga.

SUURED PÄEVAD lõpevad 24. juunil, mil päev tuleb pesast välja ja käänab oma igapäevase teekonna taevalael lühemaks. Aeg hakkab liikuma pimeduse ja jõulude poole. Sel päeval on tava kohaselt külastatud esivanemate kalme.

Kes tahab esivanemate tavadest rohkem teada, võib lugeda Mall Hiiemäe raamatut «Eesti rahvakalender IV» või avada maavalla koja võrgulehe internetis.

Head sõbrad, rõõmsat ja kosutavat leedoaega!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles