Andry Ervald: Rakvere linna turuplats?! Ah olge nüüd ikka!

Andry Ervald. Foto: Tairo Lutter

Tunnistan kiirelt üles oma patuse ringikäimise Rakvere ajalooga. Ehk saab karistus kergem ja Odette Kirss võtab endiselt mu tere vastu.

Mul on kombeks sõpradele, kes siiakanti satuvad, teha paaritunnine personaalne giidituur mööda Rakveret. Selle käigus rikastan Rakvere kultuurilugu seni avastamata faktidega.

Üks kohustuslik kontrollpunkt, kus me alati peatume, on Pika tänava maja number 40 juures, kus praegu teatavasti Rakvere kolledž noorte inimeste vaimu ihub. Aga ammu enne seda oli samade müüride vahel Rakvere kreiskool.

Väsis ära

Mine võta kinni, kas muigel suuga saatuse või pimedalt juhmi juhuse tahtel sattusid samasse kooli õppima kaks meest, kelleta Eesti riik oleks teistsugune või lausa olematu.

Korra sattusime selle koolimaja ette kamba lastega. Lapsukesed olid selleks ajaks jalutamisest ja jutukuulamisest juba veidi tüdinenud, oli tarvis neid millegi enneolematuga rabada. Käis see umbkaudu nii.

Siinkirjutaja: "Te kõik olete kindlasti kuulnud, et eesti rahval on olemas üks hästi tähtis raamat, mille nimi on "Kalevipoeg"."

Üksmeelne noogutamine.

"Seda teate ka, et "Kalevipoja" kirjutas onu, kelle nimi oli Kreutzwald."

Noogutamine kordub.

"Eks ole teil teada seegi, et alguses hakkas "Kalevipoega" kirjutama üks teine onu, tema nimi oli Faehlmann, aga tema väsis sellest kirjutamisest nii, et suri ära."

Suurem osa noogutas ka siinkohal.

"No vaat siis. Nüüd vaadake. See valge maja teisel pool tänavat on väga tähtis, see on koolimaja, kus need mehed poisist peast koolis käisid. Näete, ukse kõrval on kivist tahvel, seal on nende nimed kirjas. Näete, eks ole."

Sedakorda noogutati üksmeelselt ja innukalt.

(Vahemärkuse korras. Ajahammas on toda tahvlit juba nii kaua nätsutanud, et raske on sealt midagi välja lugeda. Ehk tuleks see uuema vastu välja vahetada või vanad tähed üle värvida.)

"Aga nüüd räägin ma teile ühe suure saladuse. Suure-suure saladuse. Onud Faehlmann ja Kreutzwald hakkasid Kalevipoja kohta jutukesi kirjutama juba koolipoistena. Ja vaadake! Seal ukse kõrval olevast aknast, sealt paistab arvuti, mille peal nad "Kalevipoja" esimesed lood kirja panid. Aga seda kellelegi ärge rääkige. Muidu varastatakse see arvuti ajaloohuviliste miljonäride käsul ära. Nii et tss."

Viimase lause lisasin igaks juhuks.

Et lapsed koolis seda fakti oma ajalooõpetajale innukalt välja ei käiks. Igatahes lõid nende silmad salapärasest arvutist kuuldes põlema. Ja kaelad venisid pikaks - on ju see aken kõrgel.

Ja siis hakkasid kostma innukad hääled: "Mina näen, mina näen seda arvutit." - "Mina ka." - "Ja ongi." - "Vägev."

Kaks meest

Aastakest viis tagasi istus üks teine mees ühe teise arvuti taga, mitte küll "Kalevipoega" kirjutama, aga täitsa tore oli see, mis tal seal kirja sai.

Avo Blankin on mehe nimi, sünnilt rakverlane, kes tegi oma lugejakirjas ettepaneku Rakvere keskväljakule uus nimi anda - Viru väljak.

"Tallinnas lakkas ju Viru väljak täisehitamise järel

de facto

olemast," kirjutas mees. "Arvan, et Virumaa pealinnas oleks Viru-nimeline väljak asjakohane, veelgi enam - oma ainsal õigel kohal," lisas ta.

"Keskväljakud on oma kohal Kohtla-Järvel, Jõhvis ja mujal - mitte aga Rakveres, mis väärib enamat," pani ta oma kirjale kobeda punkti.

Härra Blankin sattus naljakal kombel otsekui Faehlmanni rolli, sest tema idee kirjutas suureks ja mõjuvaks VT tollane peatoimetaja Rein Sikk.

Siku nägemus oli suurejooneline ja värvikas: keskväljaku oleks ümber ristinud seoses Soome päevadega proua president Tarja Halonen ning muldvallil oleks pidulikult õõtsunud lopsakas rakvere raibe.

Siku loo netikommentaaridest üle poole olid positiivsed ja uut nime toetavad, idee kasvas linnavolikogu kirgliku istungini, kus aga häältega neliteist nelja vastu keskväljaku ümberristimine ära jäeti.

Mängu ilu

Minul on see mõttepoeg aga meeles. Mul on igasugu muid mõtteid ka peast läbi käinud. Säherdusi kentsakavõitu.

Näiteks olen ma nuputanud, et kui Eesti oleks inimene, siis millised organid oleks tema linnad. Tallinn, pealinn, kus valitsus koos käib, et seadusi anda; kuhu minnakse elama, sest arukas on elada seal, kus rahakotti rohkem raha kukub, oleks kahtlemata aju.

Tartu oma vaimu ja vaimsuse ja rahutu ja otsiva noorsooga, kel hing rinnus ärevil, sobiks südameks.

Aga Rakvere?

On olemas üks elutähtis organ, mis kingib elujõu kogu kehale. Mis uuendab verd. Mis taastab organismi pärast rasket haigust. See on maks. Ja Rakvere on minu jaoks oma olemuselt Eesti maks.

Siin käisid koolis Friedrich Reinhold ja Carl Robert, küllap siin mõtlesid nad esimest korda Kalevipoja lugudest raamatu kokkupanemise peale. Siin anti Viru vanne. Vägev ja kestev.

Topelt kaunis

Viru väljak Rakvere keskväljaku nimena oleks topelt kaunis. Majandus on tähtis, kauplemine on see, mis ajalugu muudab, masu on olemas, me elu siin põh­jamaal püsib tõesti sel neetud Maslow' püramiidi alumisel ribal, see on selge nii siilile kui igaühele, kel siilist rohkem ajurakke.

Aga võtku mind kuradid ja viigu otsejoones Ivan Orava juurde, sest nimede ja nimede väega peab oskama ringi käia. Seegi peaks olema selge siilile ja kõigile, kel temast veidigi rohkem ajurakke.

Eesti kultuuriloo jaoks ühe olulisema linna keskel, keset linna, mida kõik Viru maalased tähtsaks peavad (Viru - Eesti üks vanemaid nimesid), võiks olla väljak, mille nimi kas või rahvuslikule alateadvusele ütleks, et elu ei ole ainult üks suur turg ning kargamine ümber kuldvasika ei ole eestlaste rahvustants.

PS Kui väljaku ümberristimise idee tõepoolest päevakorda peaks tõusma, siis korraldada, et Tarja Halonen Viru väljaku ristiemaks saaks, on sama lihtne nagu lapsele pulgakommi suhu toppida.

Selleks on meil ju olemas kaks võluvat härrasmeest: Hüti Riho ja Riimi Raivo. Nemad oskavad proua Tarjale mitte augu, vaid lausa kaks auku pähe rääkida.

Ja lõpuks, ühel päeval saab see kuldvasika ümber karglemine otsa nii või naa. Suure paugu või vaikse sisinaga. Ja keegi kuskil võiks juba tantsumuusika vaiksemaks keerata.