Kas ebaõiglane vanemahüvitis?

Siiri Sisask
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: valgamaalane.ee

Vastuseks viimasel ajal ajalehtedes ilmunud mitmele mürgisele artiklile vanemahüvitise kohta, tahaksin tuletada inimestele meelde mõned olulised asjad, mis seda arutelu ehk veidi avardaks ja mida sapiste artiklite autorid pole tahtnud märgata.

Meeldetuletuseks, et praeguse vanemahüvitise maksesüsteemi kohaselt makstakse hüvitist vastavalt vanemapalgale 100 protsenti ühe aasta jooksul, alates lapse sünnist. Ning vanemahüvitis on hüvitis, mitte tasu!

Vanemahüvitist arvutatakse sotsiaalmaksu alusel. Suurem riigile makstud sotsiaalmaks tagab ka suurema vanemahüvitise, kusjuures hüvitisele on määratud alam- ja ülempiir. See tähendab, et vanem, kelle palk suuremat sotsiaalmaksu arvutada võimaldab, kui ülempiir lubab, vanemahüvitist ülempiirist siiski rohkem ei saa.

See ülemine piir on praegu 17 472 krooni. Alumine piir on 2200, juhul kui inimene pole kusagil töötanud. Vanem, kes tegi tööd enne lapse sündi, kuid sai alampalgast vähem töötasu, saab vanemahüvitist 2690 krooni. Seda isegi juhul, kui tema arvel on kas või üks sotsiaalmaksu laekumine aastas.

Hüvitist saab kehtiva seaduse järgi vanem, kes lapsega koju lapsehoolduspuhkusele jääb. Lühidalt väljendudes saab lapsega kojujääv vanem aasta jooksul riigilt igal kuul sama palju kroone, kui ta sai enne kojujäämist ja nagu ta tõenäoliselt hakkab saama ka uuesti tööle minnes.

Riigi poolt taolise hüvitise jagamise eesmärk on vältida vanema elujärje halvenemist.

Ent ebaõiglus! Vaidlust on tekitanud just see erinev hüvitisesumma, mille puhul vaieldi kogu ühiskonnas ja nii ka Riigikogus teravalt selle üle, kas õiglane on maksta kõikidele vanematele täpselt ühesuurust vanemahüvitist või õiglane on hüvitada lapsega kojujäämise tõttu saamatajääv töötasu, mis eri vanematel on erinev.

Põhiseadus nõuab võrdset kohtlemist ja õiglast riiki. Kas hüvitise küsimuses võrdne on aritmeetiliselt võrdne kroonide hulk või võrdne protsent sissetulekust?

Mõlemad on võrdsed ja vanemahüvitis on põhiseadusega kooskõlas. Poliitilist otsust hinnates tuleks hoopis küsida, kumb variant on õiglane.

Ja siin ei jõua arvatavasti ühiskond kunagi ühisele meelele.

See osa ühiskonnast, kes peab kõige olulisemaks soodustada ja väärtustada igaühe edasipüüdlikkust elus, leiab, et suured riiklikud toetused pärsivad oma töö ja tahtepingutusega elujärje parandamist. Et pole õiglane luua kõikidele ühesugust heaolu, ükskõik, kas nad ise selle nimel on pingutanud või mitte.

Loomulikult tuleb tagada kõikidele minimaalne väärikas äraelamine. See on põhiseaduslik nõue, selle vaidlustamine ei tule kõne allagi ja sellest pole siin jutt!

Isetoimetulemist, haritust ja teotahet väärtustav osa ühiskonnast ja selle ühiskonnaosa esindajad on vanemahüvitise idee toetajad. See on kooskõlas nende maailmavaatega.

Keskerakondlane Marika Tuus on aga ühes oma kirjutises öelnud: “Miks peab üks hakkama saama 2200 krooniga, teisele antakse sama töö eest 17 472 krooni? See pole maailmavaade, see on vägivald!”

Nagu juba öeldud, vanemahüvitis pole tasu. Ja sünnitamine pole kinnimakstav-ostetav töö, see on ikka eelkõige igaühe vaba valik!

Ja seda teab kindlasti iga vastutustundlik ema, kes lapse sünnitanud on.

Oleks mõistlik aduda, et elujärje ajutine parandamine vanemahüvitise näol on väga ohtlik ühiskonnaelu edendamisele, sest peame küsima, mis saab lapsest, kui vanemahüvitis lõpeb, kuid vanemal ei ole tööd!?

Või peaksime hoopis veelgi teravamalt küsima, mis saab nendest lastest, kelle vanemad sünnitamist tõepoolest võimaliku tööotsana hakkavad nägema.

Loomulikult ei saa eeldada, et inimene ei leia tööd, ega kahjuks sedagi, et keegi oma tööd ei kaota. Kuid riik ei tohiks elatustaseme kõikumist soodustada.

Paraku on nii, et elukvaliteet sõltub ikkagi suurimal määral oma tehtud tegudest ja valikutest. Ning mingil määral küllap ka õnnest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles