Seekord läks veidi paremini ainult ühest aspektist vaadatuna. Tänavad ei olnud valimispäeva järgselt risustatud auväärt inimeste maharebitud plakatitega. Suur osa muust jäi aga rohkem või vähem negatiivse kogemuse poole peale.
Välireklaami puudumine kahjustas valimisi
27. oktoober 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seesama reklaamide keelustamine, mille tegelikud initsiaatorid olid europarlamendi valimistel väljas kõige suuremate plakatitega, tekitas olukorra, kus ei olnud võimalik kasutada ka inimestele vastuvõetava suurusega materjali. Sellega võeti reaalne võimalus inimestel läbi avaliku reklaami tänavatel saada informatsiooni erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide lubadustest.
Võib ju väita, et muud meediakanalid, nagu ajakirjandus, raadio ja televisioon kajastasid vajalikul määral kogu protsessi. See ei ole päris nii. Raadiosse ja telepurki kõik soovijad ei mahu. Ka ei ole valimisliitudel ja üksikkandidaatidel hoopiski mingit tsentraalset rahaallikat, mida kasutades eetriaega osta.
Seega võeti välireklaami täieliku keelamisega elanikkonnalt informatsioonile juurdepääs. Seda enam, et küllalt nimetamisväärne osa elanikest ei jõuagi endale ajalehte osta ja jäävad informatsioonist täiesti kõrvale.
Kõige rohkem kannatasid siin just kehvemal järjel olevad pered ja valitavate poolelt just need, kes oleksid uute jõududena tahtnud poliitikas midagi ära teha.
Ei tahaks uskuda, et mõistliku suurusega reklaam tekitaks kelleski vastuseisu. Küll aga oleks vajalikuks informatsiooniallikaks.
On ju tore, kui valimistest kaugemal ajal on reklaampinnal Pedigree, Diroli või mõne muu igapäevaelus vajaliku hügieenitarbe reklaam, valimiste ajal on kenasti kammitud pea ja parandatud väljanägemisega kandidaadipilt, mis pärast valimisi kleebitakse jälle rahvale vajalikuma informatsiooniga üle.
Küsimus on ainult meie enda kultuuritasemes, kui pealetükkiv valimisreklaam on, ja elanikkonna valuläves.
Seega läks selle reklaami keelamisega nagu ikka – tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati.
Nn kahel toolil istumise keelamine praktiliselt kaheteistkümnendal tunnil muutis kõik Riigikogu liikmed petisteks oma valijate ees.
Teisalt on väga kahju, et ma ei saa Sõmerpalu volikogus kaasa lüüa. Miks? Seal saaksin ühelt poolt koduvalla tegemistega kursis olla, aga teiselt poolt oleks veelgi olulisem, et oma valla rahvas saaks ka kurssi pealinnas toimuvaga. Väga paljud minu kolleegid tunnevad igatahes ennast sama kehvasti. Juriidilisi seisukohti ei tahaks siinkohal lahkama hakata, sest lehelugejale oleks see liiga kuiv. Ütlen vaid niipalju, et probleeme on siin palju.
Millegipärast on paljudes maades just sideme säilitamise pärast oma valimispiirkonnaga lausa soovitav, et riigi esinduskogu liige lööks kaasa ka kohaliku elu kujundamisel. Nõnda on see Soomes, Rootsis ja mujalgi. Neile sobib väga hästi, meil on aga miskipärast tabu.
Kõige põletavamaks probleemiks pean ka mina viimaste valimiste juures siiski uskumatult laiaulatuslikku eetikakriisi. Ei tahaks olla siinjuures mingi teiste õpetaja ega korralekutsuja, aga see, kuidas paistis kõrvaltvaatajale Võru valimiskampaania, tekitas minus soovi ennast võrukeseks mitte pidada.
Ma ei kujuta ette, kui madal peab olema inimese laup, et enda valimisvõit kujundatakse vastaste mutta tampimisega. Ei mingeid argumente, ei mingeid kohtukulusid – lihtsalt väide, et on pätt, on süüdi ja asi mutt!
Arvestus on väga lihtne – mida suurem vale, seda kergemini usutakse. Tihtipeale vastasid vastased samaga.
Nüüd on mõlemad pooled ninasõõrmeteni mutta tambitud, osad ka päris mulla alla. Tahaks näha, kuidas tõstetakse pilk oma vastase suunas ja kuidas lollilt üksteist häbenedes hakatakse koalitsiooni moodustama.
Mingist usalduslikust ja konstruktiivsest koalitsioonist ei saa pärast sellist üksteise sõnnikuga ülevalamist üldse normaalsete inimeste juures juttugi olla. Koalitsioonid sünnivad siiski üle Eesti. Mis sest, et teregi ei saa öelda, sest mõlemad käed on taskus rusikas.
Head võrukesed – viimane valimiskampaania näitas, et ei ole tegemist mingi eetikakriisiga. Kriisis ei saa olla asi, mida polegi. Jääb üle loota vähetõenäolist: et ei juhtuks, nagu vanasõna ütleb – kõik, mida valimiste ajal tehti teisele, tuleb endale varem või hiljem tagasi. See on muuseas loodusseadus.
Kriisis olijatele soovin aga võimalikult kiiret õppimist elult ja nendelt inimestelt, kes suudavad teistega eetiliselt käituda, eelkõige aga õppimist oma valijatelt. Nad küll ei kirjuta sageli ajalehes ega söanda ka avalikult teile midagi öelda. Küll aga väljendasid nad ennast küllalt täpselt vähese valimisaktiivsuse, siiski tehtud valikute, aga miks mitte ka teie valimiseelsete kiidulaulude ja karistusartiklite kommentaarides.
Tervet mõistust kõigile valituks osutunuile ja aitäh kõigile neile, kes ei ole veel kaotanud lootust eetilisele poliitikale ja ikkagi käisid valimas!