Haldusreform, kas poliitikute kaardimäng

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaido Tamberg 
Sangaste vallavanem
Kaido Tamberg Sangaste vallavanem Foto: arhiiv

Juba aastaid, valimistest valimisteni ja nende vahel, käib üks tont mööda Eestit ringi. See on haldusreformitont. Keegi pole teda näinud, aga kuuldud on temast nii halba kui head. Eri jõud eri ministrite näol on tulnud välja isesuguste kavade ja joonistega, paraku on jõud tondi ees raugenud ja oleme ikkagi tagasi alguses.

Siiani on tegeletud kontuurkaartidel liitmise ja lahutamisega, kuigi asja jagada on püüdnud vähesed. Selle tulemusena on valminud erinevad “kivipesukaardid”, mille seas ka vaimuhaiglat väärivaid joonistusi, kus peal nii “suurkanakülad” kui minivürstiriigid.

Alustama peaks ikkagi eelkõige selgekstegemisest, milleks ja miks vajame reformi. Seejärel, kuhu soovime välja jõuda. Siis saame ka pihta hakata.

Esimene ja tähtsaim põhjus, millest tuleneb reformivajadus, on meie demograafiline olukord. Lõuna-Eesti kontekstis on see tööjõulise elanikkonna väljavool ja madal sündimus.

Sulguvad ja suletakse koolid, lasteaiad jne, hakkab kaduma töökohtade spekter, noorte lahkumine võimendub veelgi. Kogukonnas tekib jääjate hulgas käegalöömise meeleolu. Seda kutsume leebelt ääremaastumiseks.

Seega on esimene ja tähtsaim ülesanne kontsentreerida piirkonna vaimne potentsiaal ja ressursid protsesside stabiliseerimiseks ja peatamiseks, seejärel võimalikuks pöördumiseks. Kuidas ja mismoodi seda teha, on väga lai teema, mida ei taha ega peagi praegu lahkama.

Siit johtuvalt näeme reformivajadust, kuid kuidas ja kes seda vedama peaks, on küsimus küsimuses. Riik pole seda suutnud ja tahtnud teha väga pikka aega eri põhjustel ja ajenditel. Küll on takistuseks suutmatus kokku leppida valitsuspartneritega, küll pidevad erinevad ikka ja jälle toimuvad valimised.

Lõuna-Eesti nurga alt vaadatuna tundub, et kuna riigi poliitilist elu dikteerib suures osas Tallinn ja Põhja-Eesti, kus ei ole probleemid sellised nagu meil (rahvast tuleb sinna siit meilt ju isegi juurde!), siis pole ka nii kiiret.

Teisest küljest ei ole kitsarinnaliselt ja korporatiivselt, riigi huve tervikuna silmas mitte pidavatele riiki valitsevatele inimestele kasulik tugevate omavalitsuste teke. Siis ei ole ju nendega enam nii kerge manipuleerida ja neid omavahel vastandada, lõigates poliitilist profiiti ja “kottides“ oma rahvast ja tema tulevikku!

Seega kuni Eesti riigi poliitilises elus domineerib “päev korraga” vasalliriigi mentaliteet ja tema juhid ei saa aru, et ääremaastumise arenedes ääremaastub lõpuks kogu Eesti nii, nagu kindlusemulde ärauhtumisest varisevad müürid, pole meil riigile loota. Alustada saaks ka kohapealt, kuigi annan aru, et ennast reformida on väga raske.

Meil on vaja saada üle konnalomplikust, ainult oma väikese-suure asja ajamisest. Tuleb kokku panna pead ja miks mitte ka piirid siin Lõuna-Eestis, sest lahendamist vajavad mitmed elulised probleemid kogukonnas. Meil on vaja leida motivatsioon ja anda kindlus oma haridussüsteemile ning selle arengule.

Meil on vaja leida meetmed töökohtade ja inimeste äravoolu peatamiseks ja elukeskkonna kvaliteedi parandamiseks. Kogukond ja omavalitsused peavad looma inimesele väärikustunde ning andma impulsi missioonitundlikule kohalikule ettevõtjale.

Nii lihtne, kui see ka ei tundu, on väga oluline suhtumine inimesse ja oma kodukanti üldiselt. On veel ühistranspordi küsimus ja energeetika kontseptsioon üha kallinevate fossiilkütuste kontekstis, millest varsti saab tõsine kohapealset elukvaliteeti määrav faktor. Siingi on koos palju ära teha. Ja on veel palju ühist lahendust vajavaid probleeme.

Sestap kutsuksin üles diskussioonile sügava haldusreformi teemal Valgamaal ja seda omaalgatuslikel põhimõtetel. Kas me ei võiks liikuda laiema ühistöö ja ühinemise suunas, miks ka mitte kogu Valgamaa maavallad? Keeme ju kõik samas supis.

Seda saab teha ainult koostöös ettevõtjate, mittetulundusorganisatsioonide ja kogukonna kõigi sektorite kaasabil ja huvides. Reform reformi pärast ei saa olla eesmärk ja ise tehes võime ennetada valimispalavikus poliitikute loodud “sigakägumerihobu” taolisi moodustisi.

Kena kevadet ja kaasamõtlemist!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles