/nginx/o/2017/07/13/6888375t1h1cc9.jpg)
Uue presidendi valimised meie riigis on alanud. Nii ajalehed, televisioon kui ka raadio on teema käsile võtnud. On avaldatud uuelt presidendilt oodatavaid seisukohti: Eesti president peab olema hea esineja, hea suhtleja, valdama mitut keelt, olema välispoliitikas tugev jne.
Kuid mitte keegi pole mitte kusagil väljendanud, et Eesti president peaks eelkõige hoolima oma maast, mõistma oma rahva vajadusi. Ta peaks elama kaasa oma rahva pingutustele, toetama oma väljaütlemistes ka seda “lihtsat inimest”, kes siin, meie maal elab. Üldiselt – president peaks olema Eesti patrioot.
Oleme ühinenud Euroopa Liiduga rahva ja rahvusena, loodetavasti oskame ka oma parimad väärtused ELi lisada. Jah, selles mõttes peaks tõesti olema president pädev. On oluline, mida on öelda väljapoole, kuid veelgi olulisem, mida öelda sissepoole.
Need, kes siin elavad, pole ainult eestlased. Eesti rahvas on segunenud ka teiste rahvustega, kellele Eestimaa samuti kodu tähendab. Ka nemad ootavad eelkõige südamlikku, mõistvat suhtumist, et nad pole kõrvale jäetud. Ka need inimesed tahavad töötada ja elada ning sellega anda oma panuse meie riigi arengusse.
Muidugi ei ole ootused suunatud ainult presidendile, kuid tema saab siin võimsalt kaasa rääkida. Kui ta tahab. Samuti ei koosne Eesti vähesearvuline rahvas ainult “tippudest”, kellele peaasjalikult orienteerudes on poliitikat aetud, vaid ka “orgudest”, keda vaevu märgatud. Nii on eakad ikka veel riigilt ootamas inimväärset suhtumist.
Hallpead austa, kulupead kummarda – kas kunagi jõuame sellise arusaamani, kas võtame sellist suhtumist elementaarsena? Kuid arenenud riigi põhitunnus on just see, et riik suhtub oma eakatesse ja lastesse hoolivalt.
Kas president peaks hakkama maailmas mängima kõva meest, kes justkui esindaks arenenud ühiskonda, kus majanduslikud näitajad teevad hiigelhüppeid, kuigi ühiskond tervikuna alles vaevleb ja vireleb paljudes olulistes valdkondades? Kas uuel presidendil on omadele midagi öelda, kas ta tunnetab oma juuri?
Tahaks tunda, et uus president oma rahvast armastab ja austab, aga mitte üleolevalt oma suhtumist näitab. Loodame. Riik peaks ja saaks selgema silma- ja tugevama peremeheliku käega osutama näiteks haridusele.
Millal hakkab õpetajatel olema motivatsioon ja oskus mitte ainult õpetada, vaid olla ka lastele eeskujuks? Millal hakkavad õpetajad suhtuma õpilasse kui teise samaväärsesse inimesse, hinnates ka püüdlusi ning toetades isiksuse arengut?
Millal hakatakse aru saama ja tahtma olla hea õpetaja? Siis kui koolikeskkond on sõbralik. Siis kui õpetaja tunneb end hästi oma töökeskkonnas, kui tema palk on niisugune, mis lubab õpetajal ennast väärikalt tunda.
Vanemahüvitisega oleme võitnud aastas umbes 500 last lisaks, aga igal aastal jääb põhikoolist välja umbes 800 last ning gümnaasiumist isegi rohkem. Kas see on areng või taandareng?
Teiseks. Miks maapiirkondades bussiga sõitmine nii keeruline on? Miks peavad lapsed ja pensionärid maksma bussipileti eest täismahus? Kas riik ei võiks kompenseerida kas või 25 protsenti hinnast kõikidele lastele ja pensionäridele, sõltumata sellest, kuhu nad sõidavad?
Miks on paljudes kohtades bussiliiklus nii hõre? Kas sellepärast, et sõitjaid pole? Kuidas saab keegi kolida maale, kui ta teab, et ta sealt kuidagi liikuma ei saa? Hea küll, ostku auto! Aga kui teid korras ei hoita, lumest lahti ei lükata jne? Kuidas hakkad ise tööl käima, kuidas hakkavad lapsed koolis käima?
Eesti riik ei ole ju ometi ainult Tallinn, Tartu või Pärnu. Kas riik ei peaks siis kohalikele omavalitsustele veidi raha juurde andma, et elu maal paremini reguleerida? Need on ju ka meie oma inimesed, kellest tuleb hoolida.
Kuid turvalisus, eestlaste tervis, mis on praeguse seisuga halvim Euroopa Liidu rahvastest? Jne.
Teha oleks palju ja saaks hoopis paremini, heast tahtest on jäänud vajaka, küllap vahendeid oleks. Takistuseks on madal omavahelise suhtlemise kultuur, milles ei osata leida üksmeelt ega teha koostööd. Selle taustal ongi imelik lugeda tuntud spetsialistide kibestunud hinnanguid Res Publica ning Isamaaliidu ühinemise suhtes.
Ühinemine on märk valmidusest teha koostööd, tagada stabiilsus otsustuse mehhanismides. Eesti rahvas ootab juba ammu stabiilsemat riigivalitsemist! Samas on ühinemine ka täiesti uus tase poliitilises kultuuris, kus tahetakse ja tehakse suuri järeleandmisi, kompromisse ühise parema tuleviku nimel. Et oleks parem elada ka neil, kes praegu oma sallimatut suhtumist üles näitavad.