Tõde tuleb muidugi austada alati, ent lastest rääkides eriti. Murelik opositsioonipoliitik Elle Kull kirjutab (25. jaanuari Valgamaalases – toim), kuidas tema ning ta aatekaaslased teeks ja oleks. Küll tõstaks paljulapseliste perede toetusi, küll puuetega inimeste toetusi ja üldse kulutaks nad palju rohkem riigieelarve raha kui praegu.
Paraku unustab autor mitu tõsiasja. Esiteks, veel 2007. aasta eelarve menetlemise käigus nuhtlesid kriitiku erakonnakaaslased valitsust (ja eriti Reformierakonda) ülioptimistliku eelarve planeerimises. Siis sobis ühtmoodi poliitika, nüüd, valimiste eel, teistsugune.
Ent teine nüanss on sootuks olulisem. Väikeses süüdistamisloos on appi võetud lihtne demagoogiavõte – rääkida poolikut tõde. Riigikogus on viimastel aastatel tekkinud traditsioon, et seal esindatud erakonnad saavad oma peamiste lubaduste elluviimiseks riigieelarvest rahalise katte teatud hulgaks eelarve parandusteks.
Ajal, mil mina olen olnud Riigikogu rahanduskomisjoni esimees, on nn poliitiliste otsuste raha antud ka opositsioonierakondadele. Seda võivad kinnitada kõik Riigikogus esindatud jõud, kusjuures nende otsuste tegemisel on raha jaotamine iga erakonna enda käes.
Eelarve kokkupanemise ajal oli ILR veel ühinemisprotsessis, kuid oma eelistuste katmiseks said raha mõlemad ühinevad pooled. Ilmselt ei pääsenud Elle Kull Res Publicas otsustajate hulka, sest raha eraldati kõikjale mujale, aga mitte tema kirjeldatud peamiseks prioriteediks – paljulapseliste perede toetamiseks.
Elle Kull käis minult tõesti küsimas, kuidas need asjad käivad ja kes otsustab. Üritasin siis heale inimesele, keda oma erakonnas poliitika telgitagustesse pühendatud ilmselt ei ole, sõbralikult selgitada, et nende rahade jagamisega tegeles Res Publicas Taavi Veskimägi ning rahajagamise otsused on juba esitatud.
Samuti kirjeldasin, et võimalustel on piirid ja lisaraha eelarvesse arutelude lõppfaasis tõesti kirjutama ei hakata, kui opositsioonierakond ise mingit teemat oluliseks ei pidanud. Kahju vaid, et sellest sõbralikust aitamisest on hiljem väike poliitiline palagan välja tulnud.
Lohutuseks Elle Kullile tahan öelda, et Reformierakonnal on olemas selge programm, kuidas lastega perede olukorda parandada. Meie soov on, et Eesti iive muutuks positiivseks – see tagaks Eesti rahvuse, kultuuri ja riigi säilimise.
Vanemahüvitise kehtestamisest täitus kolm aastat ja selle positiivsed mõjud on ilmsed. Tahame pikendada vanemahüvitise maksmise perioodi lapse 1,5aastaseks saamiseni (ehk tänasega võrreldes nelja kuu võrra), et võimaldada vanemail olla kauem oma väikelapse juures. Et ergutada kolmandate ja neljandate laste muretsemist perre, muudetakse seadusi selliselt, et alates kolmandast lapsest makstakse vanemale 1,5kordset vanemahüvitist ning alates neljandast lapsest kahekordse suurusega vanemahüvitist.
Tahame luua uute lasteaedade ehitamiseks 400 miljoni krooni suuruse aastamahuga riikliku investeeringute programmi «Igale lapsele lasteaiakoht!», et kõik vanemad, kes soovivad lapse lasteaeda panna, saaksid seda teha.
Soovime ka kehtestada riikliku ringiraha – 2000kroonise iga-aastase pearaha igale kooliealisele (6–19aastasele) lapsele, mida saab kasutada üksnes spordi- või huvialaringis osalemise eest tasumiseks. Eesmärk on hoida lapsed pahedest eemal ja anda lastele võimalus tasuta osaleda vähemalt ühes spordi- või huvialaringis. Usun, et neid mõtteid toetavad kõik erakonnad, kes hoolivad Eesti riigi tulevikust.