Kultuuriminister Laine Jänes tahab seista valitsuses noorte sportimisvõimaluste suurendamise eest.
Minister Jänes: lapsed peavad saama sportida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes on Eesti kõige tähtsam spordijuht, kes vastutab kõige spordis toimuva eest?
«Kui minna personaalseks, siis kindlasti ei suuda lühikest aega ametis olnud kultuuriminister vastata kõikidele küsimustele. See võiks olla ideaalis. Eri alaliitude juhid, aga ka olümpiakomitee president vastutavad oma sektoris. Spordis ei saa unustada harrastussporti ja tippsporti, aga ka tervisesporti või noortesporti. Need on nii olulised ja laiad valdkonnad, kindlasti nende liidrid teavad põhjalikult oma alast. Aga kultuuriministeerium vastutab spordikultuuri ja spordipoliitika eest Eesti Vabariigis tervikuna.»
Kas Eestil on läbimõeldud spordipoliitika ja arengukava lähemaks kolmeks, viieks, kümneks aastaks?
«Kõige alus tervis. Inimesed, kelle tervis on korras, jõuavad huvi ja tahtmise korral harrastusspordist tippsporti. Meie rahva tervis saab alguse noorte tervisest. Tähtsad on nii huvitegevus väljaspool kooli kui ka koolisport. Olulised on nii koolispordiliidu kui ka haridusministeeriumi tegevus, pean silmas koolide õppekavu. Spordibaase peaks olema nii maakonnakeskuste kui ka koolide juures, samuti on vaja looduslikke radu.
Siiski peame alustama noorte harrastustest, koolivälisest tegevusest. Selle korrastamisest, rahastamisest ja toetamisest. See saab olla alus, et sirguksid ka uued tipud, kes teevad Eestile Euroopas ja maailmas nime, pakuvad kaasaelamist ja positiivseid emotsioone kogu Eesti rahvale. Seegi on eesmärk.»
Noori jääb aina vähemaks, sündivus oli 1990. aastatel madal. Kui kavandate raha jagamist noortespordile, kas peate oluliseks ülevaadet, kuhu ja kui palju on vaja või jääb see omavalitsuse mureks?
«Kindlasti tuleb teha omavalitsustega koostööd. See on seotud ka valitsuse perepoliitikaga – toetada sündimust ja laste huvitegevust. Tahame hakata toetama igasugust koolivälist tegevust ringiraha, 2000 krooniga lapse kohta.»
Millal lapsed hakkavad ringiraha saama?
«Taotleme, et see läheks käima 2008. aasta 1. septembril. Kuidas maksumaksja raha kulutatakse, kuidas korraldada aruandlust ja järelevalvet – need on küllaltki keerulised küsimused. Viime selle teema sügisel valitsusse. Loodame saada ka riigikogu kultuurikomisjoni seisukohta. Arutame küsimust kohalike omavalitsusega. See summa jõuab lapsevanemateni kohalike omavalitsust kaudu.»
Mis auku ringiraha lapib?
«Sel on kaks eesmärki. Noorte huvitegevuses napib raha. Teisalt võiks ringides käia rohkem noori. Tihti ei suuda vanemad mitut last eri ringides koolitada, mõnele inimesele võib olla keeruline ükskõik mis summa maksmine. Lapsed, kelle pere majanduslik olukord ei võimalda ringis osaleda, võiksid sinna saada tasuta. 6-19-aastaseid lapsi ja noori on 212 000. Kui igaühe kohta anda 2000 krooni, tuleks aastas 422 miljonit krooni.»
Mida saaks kultuuriministeerium koostöös haridusministeeriumi ja ülikoolidega teha, et ujulates ja hallides töötaksid haritud asjatundjad?
«Kultuuriministeerium saab väljendada oma seisukohta – see on erakordselt oluline. Riikliku tellimuse täitmine ja koolitus saavad olla kõrgkoolide juures. Kindlasti on oluline treenerite kvalifitseerimine, mis annab neile tunnistuse, et neil on lastega töötamiseks pedagoogilised teadmised ja oskused. Tunnistusi annavad koolitused ja alaliidud, mis on kindlasti erakordselt soodne.
Toon ühe näite kohaliku omavalitsuse juhi elust (Laine Jänes töötas Tartu linnapeana – toim), kus pearaha jagamisel peeti oluliseks treeneri kvalifikatsiooni. Maksimumsumma said klubid ja rühmad sel juhul, kui treeneril oli kvalifikatsioon.
Sa võid olla kehaliselt võimekas, aga kui sul pole kuskil treenida ja pole vahendeid, võib asi katki jääda.»
Kui palju saab sport kultuuriministeeriumi eelarvest raha?
«Ligi kümme protsenti.»
On seda vähe või palju?
«Alati võiks olla rohkem, aga sport on üks valdkond. Ülejäänud 90 protsendi sisse mahuvad teised valdkonnad – raamatukogud, muuseumid, muusika, kunst, arhitektuur, rahvakultuur, käsitöö jne. Leian, et see on täielikult proportsioonis.
Et olla terve ja kehaliselt võimekas, selle heaks tuleks liikuda ja sportida. Arvan, et spordi riiklik rahastamine võiks olla suurem.
Alati võiks olla rohkem. Aga alati saab panustada nii palju, kui on. Kuna meil pole rahamasinat, saame kasutada oma võimalusi.»
Kas kavatsete liikumisharrastuse või tippspordiraha kolme-nelja aasta jooksul suurendada?
«2000 krooni ringiraha ongi väga poliitiline otsus ja see on suunatud ka noorte sporti. Arvestades laste hõivatust eri ringides, võib see raha jaguneda spordi ja muude huviringide vahel 50–50. Tartu näide: 5000–6000 last osales sporditreeningutel, sama palju muudes ringides. See on erakordselt oluline otsus. Mõne aja jooksul võib sealt saada vilju ka tippsport.»
Eestis pole pikka aega korraldatud tiitlivõistlusi. On suusatamise MK-etapp, mida riik toetab. Soomega ei saa me end üldse võrrelda, aga ka Leedu ja Lätiga võrreldes saame harvem eri vanuseklassi tiitlivõistlusi. Minu meelest oleks vaja riigi selgemat seisukohta, et rahvusvaheliste võistluste korraldajaid toetada. Kas see on mõeldav?
«Kindlasti on oluline korraldada tiitlivõistlusi, mis tutvustavad meid maailmale. Kultuurivaldkonna kaudu tuntaksegi Eestit. Meil on olümpiamängude kuldmedaliomanikud. Tartu maraton on oluline sündmus. Tartu rattaralli ka, sinna tulevad ka muude maailma sportlased. Väga tänuväärne on Erki Noole võistlus.
Kultuuriministeeriumi spordiosakonna juhataja Tõnu Seil: «Raha võib ju olla, aga ainult rahaga ei too Eestisse tiitlivõistlust. Olgem ausad: väikesele riigile antakse vähe, kui ei eelne korralik lobitöö. Sel suvel peetakse Otepääl laskejooksu MM. Sellised võistlused on hästi korraldatuna ka meie võimaluste maksimum. 2009. aastal on koolinoorte olümpiaad kergejõustikus. Samuti taotletakse varakult kergejõustiku noorte EM-i. Me ei saa siia näiteks korvpalli EM-i, me pole nii suur riik. Juhul, kui antakse võimalus varakult teada, ei tohiks riigi taha korraldamine küll jääda.»
On kõlanud ettepanek, et riigilt alaliitudele jagatav spordimeisterlikkuse raha – praegu 38 miljonit – võiks olla suurem. Näiteks Tallinn maksab 80 miljonit krooni laste pearaha. Kas näete kääre?
«Ei näe. Kohalikud omavalitsused teevad ka olümpialootuste toetamise fonde. Näiteks Tartus otsustavad nii-öelda kullafondi raha jagamise üle spordiinimesed ise. Kui kohalik omavalitsus ei näita algatust, ei tule ka riik investeeringutega kaasa. Tähtis on koostöö.»
Kultuuriministeeriumis valminud riiklik liikumisharrastuse strateegiline kava sai Euroopaski kiita. Kuidas kaasata teisi ministeeriume, et tegevus käiks ühte jalga?
«Teavitus on tähtis, ootame koostööd meediaga. Palju sõltub turundusest. Koolisport hõlmab haridusministeeriumi haldusala, koostöö on väga hea. Samas suunas tegutsevad Eesti olümpiakomitee ja alaliidud, kes propageerivad sporti ja näitavad ette ka.
Spordis on palju emotsionaalset. Kui meie sportlased on esinenud olümpiamängudel hästi, tekib sellele alale suur tung – tahetakse olla kellegi moodi. Oleks tähtis, et ka tuntud kultuuri- ja äriinimesed õhutaksid noori ja annaksid eeskuju.»
Kas teie pere tunneb, et Eestis jätkub sportimisvõimalusi?
«Mul on erakordselt sportlik perekond. Tütar on aeroobikatreener. Mu abikaasa oli lapsest saadik käsipallur, nüüd harrastab korv- ja jalgpalli. Teine tütar käib ka treeningul. Mina kahjuks mitte. Küll sobib liikumisharrastus mullegi, kõnnikepid on olemas.»
Kuidas tööle tulete – jalgsi või autoga?
«Vahel jalgsi, sest ma ei ela kaugel. Aga kui pean päeval palju liikuma, vajan autot. Ministeeriumi töökoht ja -rütm pole sportliku eluviisi eeskuju. Aga tahan seista selle eest, et noored saaksid harrastada. Toetan investeeringute kava, mis annaks sportimise võimaluse lastele igas Eestimaa otsas. Et vähemalt igas maakonnas oleks staadion, ujula, spordihall. Lisaks võimalustele on vaja ka tahet, emotsionaalset hoiakut. Et inimene tunneks spordiüritusel osalemise üle uhkust.»