Ammu see ikka oli, kui meie praegustel elualadel nahkades mehed taprit vibutasid, põtru jahtisid ja muud ugrimugri värki ajasid. Siis tuli mõnda aega, takused särgid seljas, aganaleiba haugata ja mõisat orjata. Seejärel aeti ühtäkki «ärrad» minema ja hakati maad oma rahva hulgast pärit poegadega valitsema.
Aga ega seda suurt üksmeelt kauaks jätkunud. Ikka meenus mõnele mehele, et oli pisut rohkem kupjalt piitsa saanud kui naabrimees, ja vimm tõmmati vinna. Eks selline kadedusepõhine ärapanemine üks orjaaja rudiment ole.
Ilmselt oli pidev omavaheline arveteklaarimine ka üks põhjusi, miks oma riigi kaotasime, aga see on hoopis teine lugu. Ammu enne seda – pärast Põhjasõja õudust meie kodupaigas – hakkas rahvas tasapisi kosuma, tühjadesse kodupaikadesse asusid järeltulijad ja ka sisserändajad naaberaladelt.
Sellistes oludes formeerus lõplikult verekokteil, millest enamuse tänapäevaste lõunaeestlaste ja siit hiljem mujale rännanute sugupuude juured on.
Pärast seda on siin siiski suhteliselt palju rahvast olnud. Viimased aastakümned on aga möödunud rahvastiku väljarände tähe all ja sündimuski jääb suremusele tugevalt alla.
Mis siis on juhtunud meie esivanemate maaga, et seda enam täita ei jõuta? Pole ju ei otsest sõda ega katku olnud ning ka küüditatutest naases suurem osa lõpuks ikkagi tagasi?!
Üks arvatavaid põhjuseid on kindlasti sovietiaegne tusk ja hallus, mis usku paremasse homsesse eriti ei toitnud. Sellele järgnes oma riigi taastamisega kaasnenud optimismipuhang ja sündimuse tõus, millele järgnenud olmeolelusvõitluses need kiirelt raugesid ja väljaränne uue hoo sai.
Meie aladele saabus uus katk. Selle sümptomiteks said noore röövkapitalismi oludes linnastumispalavik ja amokijooks mammonale. Kala otsib sügavamat paika, inimene paremat ja kergemat. See on ürgvana tung ja inimlikult mõistetav.
Sellisel omakasukesksel ajal on ka omad ilusa jutuga looritatud reeglid, mis teenivad ikka sedasama omakasu nii otsemas kui kaugemas mõttes. Uutes nn demokraatlikes oludes asub enamik elanikkonnast linnades. See tähendab ka enamuse valijaskonna, kellele poliitikukesel tähtis mõnikord meeldida, asumist seal.
Siit ka reeglid: pulmapillid kaiguvad pulmapaigas, aga maa-Eesti see pulmapaik ei ole. Seega tuleb leppida pudenenud koorikutega ja loovutada oma verd ka edaspidi maapiirkondadest lahkuma.
Need vähesed tõelised omakandimehed, kes siit suurde poliitikasse läbi murdnud, on teinud kodukandi heaks tublit tööd. See jääb aga pahatihti poliitklounide võõraste sulgedega dekoreeritud esinemisoskuste varju.
Meie võimalus on ajada oma poliitilistest vaadetest ja parteilistest kuuluvustest või mittekuuluvustest sõltumata eelõige omakandi asju Eesti kui terviku huvides ja mitte lasta end killustada.
Siinkohal tänusõnad Kagu-Eesti meestele, kes Riigikogus seda põhimõtet järgides vaikselt ja visalt kodukandi eest seisnud nii enne kui praegu. Kahjuks on teid liiga vähe.
Mida siis teha, et olukord pöörduks? Kõige suurem võti on meie eneste kätes. Usun, et kui teha üks laialdane DNA-uuring, selguks suure tõenäosusega, et suur (kui mitte suurim) osa praeguse riigi kodanikest kannab endas Lõuna-Eesti juuri.
Sõdade ja hädade ajal on riigist lahkunud eelkõige rannikurahvas, kellele see kergem on olnud. Neid on hiljem asendanud migrandid lõuna poolt. Ja see protsess on jõus ka praegu: väljamaale minnakse elama eelkõige rannikult, meilt minnakse aga Tallinna.
Tore kui meie riigis saaks Norra eeskujul esmatähtsaks kogu riigi ühtlasem ja võrdsem asustamispoliitika. See aga võib sündida vaid terve mõistuse ja meie endi juurtega valgustatuks saanud otsustajate abiga. Meie ise saame selle heaks samuti üht-teist ära teha, püüdes lahkumist pidurdada parema elukeskkonna loomisega.
Peame andma oma kogukonnale turvatunde ja väärikuse, suutes maha suruda egoistlike pisihuvide ja omakasu pärast kraaklemise. Tuleb suuta luua õiglasem, laialdasem ja ühishuvidele rajanev elukorraldus.
Edasiminekuks ei piisa oma teadmiste ammutamisest eputamisest kubisevast kollasest meediast. Meelelahutus peab jääma, kuid tsirkust ei tohiks ikka eluga päriselt samastada. Terad ja sõklad ei ole «üks müsli puha».
Tasahilju peab meil taastuma põhjarahvalik arusaam, et otsustuse ja vastutuse võtmed on tihti meie endi käes ja harjumus ajada kõik hädad võõramaa valitsejate kaela peab kaduma.
Meie oleme nüüd sellise olukorras, kus meid aitab vaid see, kui ise meie uute olude loomises osaleme. Ehk suudavad tärganud ja tõusev kolmas sektor kodanikuinitsiatiivi abil ning loodetavasti koonduv ja uuenev omavalitsussektor ehitada struktuurid, leida värskeid ideid ning käivitada rahvastiku ja täisväärtusliku elukeskkonna taastootmise.
See on võimalik ja hädavajalik. Eeldusi selleks on. Päästkem end siis ja taastagem Lõuna-Eesti au ja hiilgus! Suudeti seda teha pärast Põhjasõda, suudetakse ehk ka praegu. Tähtsaim on siiski siinne inimene!
Ilusat kevadet ja uhket omakanditunnet kõigile!