Laupäeval, 21. juunil kell 2.59 algab kalendrisuvi. On aasta lühimate ööde ja pikimate päevade aeg. Rahvatarkuse järgi jääb päike pööripäevast kolmeks päevaks oma ülemisse pessa – päevad püsivad üsna ühepikkused. Algab jaani- ehk leedoaeg või nagu meie esivanemad on veel öelnud – suured päevad.
Maarahva suurte päevade tähendus ja tavad seonduvad otseselt looduses toimuvaga. Sõna «päev» tähistab maakeeli ka päikest. Suured päevad tähendavad korraga nii suurt ja tähtsat aega kui seda, et päike on keskpäeval kõige kõrgemal, kõige vägevam ja valgem.
Päike täidab sel ajal kõik elava, eriti aga taimed, erilise väega. See on parim aeg kasevihtade, ravimtaimede, heina ja võluväega leedokaste kogumiseks. Otse loomulikult on ka sobivaim aeg looduse ülevuse tähistamiseks.
Paljud eestlased ilmselt ei teagi, et esivanemate kombel jaanitule äärde kogunedes järgivad nad iidset maausulist tava. Jaanipäev on nimelt jõulude kõrval meie põlise rahvakalendri kõige tähtsam püha.
Kuigi suured päevad on nii tähenduselt kui tavadelt meie oma põline püha, kannab 24. juuni praegu juudi Johannesest pärinevat Jaani nime. See on nii sellepärast, et katoliku kirik üritas kunagi põlisrahvaste tähtpäevi ristiusustada, pühendades need oma pühakutele.
Toonast üritust meenutavad nüüd veel vaid võõrapärased pühadenimed ja loodususuliste pühi järgiv kirikukalender.
Kes soovib, võib jaanipüha asemel öelda päevapesa, päevakäänak või vanade muhulaste kombel hoopis leedopäev.
Hallidest aegadest peale oleme oodanud leedoaega, eriti aga leedoõhtut, rõõmsa ootusärevusega. Sellega seotud põliseid uskumusi ja tavasid on hea teada meilgi.
Meie rahva tava on, et pühadeks tuleb puhtaks kasida nii kodu kui inimesed. Kui leedolaupäeva õhtul on piduroad valmis ja toad koristatud, tuleks seada sammud sauna poole. Enne leedotulele minekut peavad saunaleilis puhtaks saama nii inimese keha kui hing.
Lõhnav kaseviht, millesse põimitud värskelt nopitud ravimtaimi, lisab saunamõnu ja toob tervist. Tervist ja elujõudu toovad ka koju toodud leedokased.
Tulele minek, selle tegemine ja selle ääres olemine on püha juures kõige tähtsam. 23. juuni õhtul süüdataval leedotulel ja selle suitsul on eriliselt puhastav ja tervistav vägi. Et sellest osa saada, tuleks mõned vanad tarkuseterad kõrva taha panna.
Tulele peaks minema jalgsi. Mida pikem maa on sinna kõnnitud, seda tervemad on järgmisel aastal jalad. Igaüks peaks tulele kaasa võtma kas või ühe oksaraokese. See on inimese esmane and ühisesse ettevõtmisse. Ja otse loomulikult ei tohiks tuld kokku kuhjata rämpsust, vaid üksnes puidust ja puidujäätmetest.
Leedotuli tuleks teha sinna, kus seda on tehtud põlvest põlve. Kui ise õiget kohta ei teata, saab alati selle kohta küsida vanematelt ja targematelt.
Tule peaks süütama pere, küla või sõpruskonna väärikaim inimene või inimesed. Seejärel käiakse kolm korda päripäeva ümber lõkke. Kui ühisest käimisest ei tule midagi välja, võib seda väga hästi märkamatult üksipäinigi teha. Sama kehtib ka toidu- ja joogianni jätmise kohta.
Viin ja muu kangem kraam ei sobi leedotule äärde, küll aga õlu ja kali. Meie rahva pühadetoitude hulka kuuluvad eelkõige piimasaadustest valmistatud road ja kodused küpsetised.
Esimene osa kõigest toidust ja joogist – leedokahi – pannakse urikivile või tulle. Toidujääke ei viida koju ega jäeta vedelema, vaid visatakse lõkkesse või siis maetakse maha.
Leedo on ka kiigepüha. Iga laps teab, et kiikumine on mõnus ja teeb tuju heaks. Nüüd on ka teaduslikult tõestatud, et just nii see ongi. Kiikumisel vallandub ajus heaolutunnet põhjustav dopamiin. Heaolutunne aitab aga inimesel terveneda.
Veel poole sajandi eest teati, et haige inimene tuleb pühadel kiigele viia. Vanarahvas on öelnud, et kiikumine teeb ihu kergeks, muudab inimese tugevamaks ja edendab viljakasvu.
Küllap on igas peres ja kandis kombed erinevad. Toon näite, kuidas on talitatud Hallistes ja Karksis.
Õhtul tehti tuli ja aeti kariloomad kolm korda ümber tule jaaniheinu ees kandes, mille järel need neile ette anti.
Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ümber tule, pani söögi maha, võttes selle juurest salaja osa ohvrikivi jaoks, ilma et teised seda tohtisid näha – seda püha saladust ei julgenudki teised tähele panna –, viis ohvrikivi peale ja ütles: «Maa ema, sa andsid mulle, nüüd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!»
Selle järel istusid kõik tule äärde, sõid, jõid, olid rõõmsad ja laulsid.
On veel üks pühadesoovitus, mida polegi ehk nii kerge täita – püüdke see püha veeta ilma elektrimuusikata. Kõnelege, laulge, kiikuge, mängige vanu mänge ja kui oskate, mängige ise pilli. Leedoöö on vaid üürike imeline hetk meid ümbritsevas ja meis enestes.
Kasutage siis võimalust ja kuulatage maa, vee, lindude ja tule hääli. Kuulatage oma südant. Kuulake, mida on öelda teie kaaslastel ja tundke üksteise seltskonnast rõõmu.
Kõik, mis suurtel päevadel ette võetakse, saab kaasa elujõulise ja hõrgu väe. Kindlasti need lapsedki, kes sünnivad kevadise pööriaja paiku ja kelle elule on pandud alus rõõmsa südame ja kaine peaga.
Suured päevad lõpevad 24. juunil, mil päev tuleb pesast välja ja käänab oma igapäevase teekonna taevalael lühemaks. Aeg hakkab liikuma pimeduse ja jõulude poole. See on tavakohane päev esivanemate kalmude külastamiseks.
Kes tahab esivanemate tavadest rohkem teada, võib vaadata Mall Hiiemäe raamatut «Eesti rahvakalender IV» või avada Maavalla koja võrgulehe: www.maavald.ee/maausk.html?op=rubriik&rubriik=61.
Head sõbrad, rõõmsat ja kosutavat leedoaega!