Lähme hellad hiisi mööda

Ahto Kaasik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nõnda kõlavad ühe vana teelolemisest kõneleva regilaulu sõnad. Suvisel ajal viivad paljude inimeste teed kodumaa kaunitesse paikadesse, sageli ka hiitesse, pühade kivide ja puude juurde ning pühadele vetele. Pealegi on mitmed meie kaunimad loodusmälestised pätitolult põlisrahva hiied. Näiteks Panga pank, Taevaskoda, Saula siniallikad, Pühajärv ja Pühajõed.

Oskus end hiies kohaselt ülal pidada on osake põlistest headest kommetest. Pühapaikade kasutajad, uurijad, maaomanikud, kohalikud omavalitsused – põlised kirjutamata seadused kehtivad ühtemoodi neile kõigile. Hiietavade tundmine ja täitmine on vajalik nii meile endile kui Eestit külastatavatele välismaalastele.

Püha paik vajab rahu

Esmalt peab silmas pidama, et hiis on püha. Võib-olla aitab seda mõista kõrvutamine sauna, surnuaia ja pühakojaga. Hiied on olnud esivanemaile sageli surnuaiaks. Kui tavaline on olnud hiitesse matmine, pole siiski täpselt teada. Võib-olla on aga just seetõttu eestlaste surnuaiad hiitesarnased: nende puuderikkus erineb oluliselt läänelikust tühjusest haudade kohal.

Seega ei tohi hiies, nagu surnuaiaski, häirida paiga rahu. Näiteks ei lasta sinna kari- ega viida lemmikloomi. Välistatud on ka inimese loomalik käitumine seal.

Hiiest tuleb lugu pidada kas või ainuüksi nende inimeste pärast, kes seal mäletamata aegadest saati on palunud omi jumalaid, pidanud üheskoos olulisi aastaringi pühasid ja nõupidamisi, kogunud jõudu ja tasakaalu ning oma elu üle järele mõelnud.

Hiis toetab ja hoiab neid, kes temast lugu peavad, ning karistab neid, kes teda rikuvad. Pärimuslikult kehtivad hiies erilised, kirjutamata seadused. Seal hoidutakse vägivallast ja hoitakse puhtust, sealt ei viida ära ande ega midagi paiga juurde kuuluvat.

Masinad jäetakse pühapaigast eemale ja sinna minnakse jalgsi. Kui püha paik on piiratud aiaga, sisenetakse ja väljutakse ikka väravast. Seal, kus värava kohale on riputatud lokulaud, on kombeks nii minnes kui tulles koputada ja öelda tervitus- ning lahkumissõnad.

Kui aga hiies on kiik, võib sellel julgesti kiikuda. Kui sinna on rajatud lõkkekoht, võib seal teha tuld. Oluline on aga silmas pidada, et lõkkesse tohib panna üksnes puitu ja muud looduslikku ainest.

Sarnaselt kalmistuga võib hiiest ära viia vaid prügi. Marju, seeni ja muid loodusande sealt ei korjata. Lõkke jaoks tohib võtta varem murdunud puid ja oksi. Hiies, nagu kalmistulgi, peab hoidma puhtust – seal ei rahuldata loomulikke vajadusi ega loobita maha prügi. Rahvapärimus räägib, et hiie reostajaid on tabanud üsna vastikud õnnetused.

Hiies hoidutakse vägivallast

Ühtki seal kasvavat puud ja põõsast või selle oksa ei sobi murda ega raiuda. Maarahva meelest on nimelt taimedki elus ja hiies kaitsevad neid jumalad. Samuti ei tehta sellistes paikades liiga inimestele ega loomadele – seal ei kütita ega kalastata. Ei kuri sõna ega mõte ole lubatud.

Et vägijooki tarvitanud inimene ei valitse oma mõtteid, sõnu, pahatihti ka tegusid, pole kangemal kraamil ega purjus peal pühapaigas kohta.

Hiieallikast võib võtta joogi- ja ravivett. Selle eest visatakse allikasse või maetakse selle kaldale valge münt. Vastu võib anda veel kaabitud hõbedat, aga ka paela või riideriba, mis seotakse kaldal kasvava puu külge.

Mingil juhul ei tohi allikasse jalgupidi sisse minna. Pühale kivile võib jätta anni – kas selleks, et palvel oleks suurem jõud või tänutäheks.

Kui tahad vägeva paigaga sideme sõlmida või palve kinnitamiseks pühale puule paela siduda, kanna hoolt, et see oleks looduslikust kiust. Pael ei tohi jääda elusat puud pitsitama ja peab ilma käes lagunema.

Paljud hiied on praegu lagedad

Rasketel aegadel on meie hiied palju kannatanud. Teadmatusest, hoolimatusest ja vahel vihameelestki on nendes puid raiutud ja tehtud pühadesse paika põllud, karjamaad või majandusmetsad. Õnneks jääb hiis hiieks seni, kuni see pole täis ehitatud või selle pinda ei ole ära veetud.

Hiie vägi ja pühadus kasvab selle pinnast. Peale kohatute inimjälgede koristamise ei saa me taoliste paikade heaks suurt midagi teha. Üksi loodus teab, kuidas hiit parandada ja ta teeb seda aegamisi, omasoodu, kuid vääramatult.

Kõneldes hiitest, mõeldakse sageli kõiki ajaloolisi looduslikke pühapaiku. Lisaks suuremat maa-ala hõlmavatele hiitele on meil üksikuid pühi kive, allikaid, puid, ahikotuseid ja ristipuid. Hiietavadega sarnased kombed kehtivad reeglina nendegi läheduses.

Kuna aegade jooksul on meie rahvas pidanud pühapaiku valdavalt saladuses hoidma, pole neil tavaliselt iseloomulikke nähtavaid tunnuseid. Kui paiga juures pole arheoloogia- või loodusmäletise silti, saab selle üles leida vaid kuuldud pärimuse või uurijate andmete põhjal.

Väikese teejuhi hiite juurde leiab Maavalla koja võrgulehelt: http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=&id=2514&op=lugu

Kui lähed hiide hingejõudu koguma, nõu saama, palvetama, abieluks õnne looma, lapsele nime panema või ravima, püüa käia enne pesemas ja pane selga puhtad, soovitatavalt valget värvi rõivad. Peatu hiie piiril ja rahune, selita meeli!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles