Lõuna ringkonnaprokuratuuri äsja algatatud kriminaalasja keskmes on hüdrotehnikainsener Uno Pauts, kes rajas enam kui 1000-hektarilisele Aardla poldrile maaparandusühingu ja pumpas seejärel PRIAst miljoneid kroone euroraha, kirjutab Nils Niitra.
Hiigelpolder pumpab vee asemel puhast raha
10. veebruar 2010, 10:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prisked arved potsatasid ka poldriala kinnistute omanike postkastidesse, sest seadus teeb poldri ehk üleujutuse eest tammistatud kuivendatud maa-ala omanikest maaparandusühingu sundliikmed. Näiteks maaomanik Tõnu Ojamaa sai mullu juulis meeldetuletuse, et tal on poldri osamaksude ja europrojektide omaosalusmaksudena tasumata kokku enam kui 70 000 krooni. «See on kuritegelik kamp,» põrutab mees, kes ei taha andamit maksta. Varsti koputab Ojamaa uksele inkassofirma.
Samuti poldriala maaomanik Jüri Saarkivi mudis käte vahel läinud nädalal saabunud ligi 11 000-kroonist meeldetuletusarvet PRIA projektide omaosaluste eest. «Naabrimees ei ole kunagi mingisse maaparandusühingusse astunud ega ühtki allkirja andnud, aga tema arve oli pea 4000 krooni,» räägib Saarkivi.
Aardla polder on Ülenurme ja Haaslava vallas asuv hiiglaslik nõukaajal ehitatud kuivendussüsteem, kust saab liigvee elektripumpadega välja juhtida.
Viimastel aastatel on kulukad pumbad töötanud harva, küll aga voolab ühingusse Pautsi eestvedamisel miljoneid kroone põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) vahendatud euroraha.
2005. aastast on ühing saanud PRIA-lt ligi neli miljonit krooni toetust. Sellest suurim summa ehk 3,5 miljonit krooni tuli PRIA-lt 2008. aastal. Mullu taotles 42 liikmega ühing PRIA-lt veel 4,2 miljonit krooni.
Pautsi käes olevatest kõikvõimalikest tööde päevikutest ja paberitest leiab vähe sellist, mille kallal norida. Iseasi, kas seal esitatud info on ka tõene. Selleks et maaparandusühing 2003. aastal asutada, vajas Pauts vähemalt osa maaomanike nõustumist ühingu moodustamiseks. Maaomanikud läksid algatusega kaasa, sest Pauts lubas, et mingeid lisakulutusi peale aastamaksu ühingusse kuulumine ei too. Seejärel olid ka kõik ülejäänud poldri valgala tulundusmaa omanikud automaatselt ühingu sundliikmed.
Kits kärneriks
Ajapikku hakkas mõnede ühingu liikmete hinge sugenema kahtlus, kas poldrile maetavad miljonid jõuavad ikka poldrisse või hoopis kuhugi mujale.
Üks kahtlusi oli, et ühingusse jooksnud euroraha on läinud rohkem või vähem keerulisi teid pidi Uno Pautsi erafirma Uno Kinnisvara või miks mitte ka FIE Uno Pautsi või ka lihtsalt kodanik Uno Pautsi kätte.
Raha jagamise kolmnurgad, kus osalised on nii töö tellija esindaja, ehitusfirma kui ka ehitusjärelevalvaja, ei ole Eestis midagi enneolematut. Osa sellistest summadest jookseb lihtsalt töö teinud ehitusfirma kaudu tagasi töö tellija esindaja taskusse ja ehitusjärelevalve tagab tööde kontrollimisel piisava lohakuse ja jagab allkirju.
Pautsi valikuteks ehitustöödel on kaks firmat – neist esimene on firma Sahkar TT, kes oli väljavalitu 2008. aastal ja kelle teeneid lootis Pauts kasutada ka tänavu, kui PRIA annaks veel 4,2 miljonit krooni.
Ehitusjärelevalvet viis läbi aga firma Tevo, mille eksperdile on maaparanduse- ja ehitusjärelevalve ekspertiisibüroo andnud praeguseks hävitava hinnangu, hinnates töö lihtsalt ebaprofessionaalseks.
Ahjaa, kõigepealt pakkus Pauts poldri 2008. aasta ehitustööde järelevalvajaks omaenda Uno Kinnisvara, aga selle huvide konflikti nägid Tartu Maaparandusbüroo ametnikud läbi.
Pauts ei tee saladust, et ehitustööde alustamiseks võttis Uno Kinnisvara laenu poldrit ehitanud ehitusfirmalt Sahkar TT, aga ta ei täpsusta, kui suures summas. Samamoodi ei salga Pauts, et laenu tasumiseks tegi Uno Kinnisvara teenustöid muu hulgas ka Sahkar TT-le.
Aardla maaparandusühingul on ka projektijuht Raimond Viik, kes töötab ühtlasi nii Uno Kinnisvara heaks kui poldril ehitustöid teinud firma Sahkar TT vastutava spetsialistina.
Aga see ei ole veel kõik – mullu, kui Tartu Maaparandusbüroo PRIA raha kasutamise üle lõplikku kontrolli läbi viis, selgus, et osa töid on poldril tegemata hoolimata sellest, et juba 2008. aastal kinnitas Pauts PRIA-le, et tööd on tehtud. Esialgu tehti põhjalik ekspertiis tee-ehitustöödele ja eksperdi vägagi taotlejasõbraliku hinnangu kohaselt akteeriti vähemalt 132 000 krooni ulatuses töid, mida tegelikult ei tehtud.
Lisaks küsis Pauts üle poole miljoni krooni veetaseme vähendamiseks ehitustööde ajaks ja selleks pole vaja teha palju muud kui pumpla tööle panna. Eesti Energia väljavõtted kinnitavad aga, et 2008. aasta jooksul ja kuni eelmise aasta suveni ei kulutanud poldri pumpla ainsatki kilovatt-tundi elektrienergiat. Seda hoolimata Pautsi väitest, et 2008. aastal töötasid poldril kõik kolm pumpa.
Veel viib poldriala kinnistu omanik Anti Kalvet ajakirjaniku oma kinnistu serval asuva maaparanduskraavi juurde ja küsib, miks ei ole sadadel meetritel kraavidega midagi tehtud.
Vaid arusaamatus
Pauts ise ütleb, et temal pole midagi häbeneda. «Kriminaalasi on mingi arusaamatus,» teatab ta. «Neid on ennegi algatatud ja aluse puudumisel lõpetatud.» jätkab Pauts. «Poldril saab ainult ühistegevusega tegutseda, enamik ühingu liikmetest on omaosaluse maksnud ja kolm-neli inimest ei ole. Nemad torgivad ja segavad tööd.»
Jaanuaris korraldati põllumajandusministeeriumis ümarlaud, mis pühendatud vaid
Aardla maaparandusühingule makstud toetustele. Ministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai märgib, et põhjaliku kontrolli käigus on järjest selgunud fakte, et kõik tööd ei ole tehtud nii nagu lubatud.
Kevvai hinnangul tuleb uurida, kas selle poldri puhul on tegu üksikettevõtja erahuviga, mille käigus ta on andnud maaparandusühingu liikmetele valeinfot poldri tegevuse kasumlikkuse ja kulude kohta.
Kevadel, kui lumi ära sulab, panevad riigiametnikud kummikud jalga ja lähevad vaatama, millised tööd on poldril veel tegemata jäänud. 250 000 krooni ringis euroraha on ühingul veel saamata – viimasele 4,2 miljoni kroonisele taotlusele andis PRIA juba eitava vastuse.
Aardla poldri mõttekuse kohal ripub küsimärk
Aardla polder on jagatud kümneteks väikesteks kinnistuteks, millest vaid umbes kümnendikul toodetakse praegu loomasööta ehk seda, milleks polder 1980. aastate algul rajati.
Osast maast käivad traktorid korra aastas lihtsalt niidukiga üle, kui sedagi. Ainuüksi poldrist vett eemaldavate pumpade käigushoidmine maksab aga vähemalt 50 000 krooni aastas. Paljudel omanikel puudub huvi sellise kulu kinnimaksmiseks.
Aardla Maaparandusühingu nõukogu liige ja Tartu linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak tunnistab, et poldrile pole aastate jooksul leitud erilist majanduslikku väljundit.
«Euroopa Liidu niitmistoetus on seal praktiliselt ainus sissetulekuallikas,» lisab ta. «Esimene osa poldrist on lindude pesitsusala ja 15. juulini ei tohi seal tavalistel aastatel töid teha.»
Tartu linna ainus huvi poldril on seotud talle kuuluva Aardlapalu prügilaga. «Me peame prügilat ka pärast selle sulgemist järelhooldama ja meie huvi on, et vesi pumbatakse ära ja prügi ei jääks vette ligunema,» lausus Haak. (PM)