See on haldusreformitont. Nii saab öelda, parafraseerides üht punaideoloogi. Nii võib aga mõni meist ehk siiralt mõeldagi. Tavalisele, otseselt asjasse mittepuutuvale kodanikule jääb kogu see kära ja poleemika asja ümber pisut mõistetamatuks, aga ega sisuliselt ja lihtsalt rahvale haldusprobleeme keegi seletada ka püüdnud pole.
Alustuseks ehk püüaks mõista, miks siis nii palju räägitakse reformivajadusest, kuigi asjad pealtnäha justkui toimivad ja valla-linnaelu omasoodu kulgevad. Siiski on õhus hoomata ärevust ja toimumas protsessid, mis seda vaikelu murdmas. Ees on nimelt ootamas mitmeid olulisi muutusi nii riigi kui kodaniku elukorralduses.
Püüan alljärgnevalt esitada selle sagina ja ärevuse põhjused, et oleks mõistetav reformimise möödapääsmatus Kagu-Eestis.
1. Rahvastiku kiire vananemine ja sunnitud-vabatahtlik suundumine linnadesse.
Sellest johtuvalt saab löögi kõigepealt koolivõrk, sest õpilaste arvu kahanemisega ei tõmbu ju oma vundamentidel kokku koolimajad, rääkimata sooja- ega elektriarvetest.
Koos lastega kaob riigipoolne pearaha ja saabuvad «karbikulu-arved» suurematest koolidest. Tulenevalt sellest lahkuvad õpetajad. Koolipidamise kulud kasvavad järsult, sest täitmist vajavad nõuded on väikses maakoolis ja suures linnakoolis samad, kulu õpilaskoha kohta aga isegi kohati kümneid kordi kõrgem.
Nii kallineb väikekooli õpilaskoht üüratult ja jätkuvalt. Aga väikevaldade eelarves moodustab hariduskulude osakaal üle poole kogu eelarvest ja mõelge siis ise, mis juhtub valla rahakotis.
Tänapäeva õppetööks ei piisa aga peeruvalgel tähtede õppimisest ja õpetajale lisaks miinimumpalgale kartulikoti andmisest. Vaja on moodsat tehnikat, arvuteid, kalleid rajatisi. Oma nõuetega on kohal tervisekaitse, tuletõrje ja kes iganes veel.
Isegi kui kõik arvutused ja mõistus näitavad, et laste kadumine tingib kooli sulgemise, on sellise otsuse saavutamine väikevallas väga keeruline ning jätkub, hambad ristis, tee vältimatu pankroti poole. Enne veel aga kulub hulga raha, mis võetakse muu hädavajaliku arvelt. Lisaks väheneb palgasaajaskond, mis tähendab rohkem kulu ja vähem makse.
Üha enam kulub sotsiaalpoolele, sest vaja on maksta üha vananeva elanikkonna pansionaadikohtade, ravi ja muu taolise eest ning seda kahanevate tulude ja suurenevate kulude kääride vahel olles.
Veel võiks heaks näiteks olla teedehooldus. Iga lahkuv kodanik ei võta ju kaasa juppi koduvalla teed ja teedevõrgu hooldamiseks kulub hinnatõusude tõttu raha üha enam. Makse maksab samal ajal aga üha vähem inimesi.
Need asjaolud on siis esimene ja tõsiseim põhjus, et seljad kokku panna.
2. Riigilt omavalitsustele üleantavate kohustuste suurendamine ja toetussummade järsk vähenemine lähiaastatel.
Suurt rolli mängivad siin riigi praegune majandusseis ja siiani puudulikult toimiv regionaalpoliitiline mõtlemine.
Siiski võiks riiki tervikuna käsitlev lähenemine domineerida linnakapitalistliku hetkeolupoliitika üle märksa enam kui praegu. Hetkel kannatavad majandussvõngete tõttu maapiirkonnad oluliselt enam, kui riigi 4–5 suuremat asumit.
Seega valitseb olukord, kus kulud suurenevad, tulud kahanevad, kohustused kasvavad ja õigused kaugenevad.
3. Vajadus oluliselt parema ja tulevikkuvaatavama planeerimise ja tegutsemise koordineerimise järele.
Meil on väike riik ja vähe ressursse, kuid minu meelest oleme puuduliku planeerimise tõttu arutult raisanud ja võime veelgi rohkem kaotada, kui asja paika ei pane. On oluliselt tõhusam ja odavam mõned tähtsad tegemised ja olulised objektid ühiselt teha.
Ei ole vaja igasse keskusesse teletorni ega kongresside paleed, ei tohi kulutada hiigelsummasid mõne hoone remondiks ilusa valimisraporti tarvis, kui on teada, et see varsti kasutust ei leia. Vaja on mõistust ja kalkuleeritud otsuseid, sest ilus lollus on väga kallis.
Siinkohal oleks reformide mõju kõige kiirem. Et aga probleemid on ikka tihedalt üksteisega seotud, on ka neljas tegur seotud otsapidi ülejäänutega.
4. Vajadus kompetentse ja haritud ametnikkonna ning teovõimelisema volikogu järele.
Elu ise on näidanud, et mida vähem inimesi, seda raskem on leida neid, kes valmis volikokku kandideerima, ja veelgi raskem on saada kokku selliseks ühistööks sobivad inimesed. Mida enam enda tegelikke võimeid ülehinnanud kodanikke volikogudesse satub, seda kallimaks see kogukonnale maksma läheb.
Suurema valiku ja motiveerituse korral on ikkagi oluliselt suurem tõenäosus palagani asemel töövõimeline kogu saada.
Samuti muutub kodanik üha teadlikumaks oma õigustest ning eeldab ja ootab ka ametnikult oma töö täpset tundmist.
Töö on ju sama ja nõuab samu teadmisi, kuid maht ja tööandja võimalused on teised. Olgu vedada bussitäis rahvast või sõiduautotäis, liikluseeskirjad jäävad samaks mõlemile.
Suurem omavalitsus võimaldab siin pakkuda nii palga kui väljakutse, inimesed saavad kvaliteetse teenuse.
Aga millised on siis enimkardetud riskid ja hirmud liitumiste seoses: asjaajmine kaugeneb, keskus kaob ära, suuremad keskused «sõidavad väiksematest üle».
Milleks on siis liitumisläbirääkimised? Tark lepib ju seal kõik pikaks ajaks ja detailselt kokku, loll saab paraku tõesti selle, mis sülle kukub või üle jääb. Aga ei pea ju olema loll.
Just siit tuleb välja üks mõjur, mis mind ennast lisaks eespool toodud paratamatuste mõistmisele vabatahtliku ja aruka liitumise suunas lükkab.
Fakt on see, et liitumine tuleb kas varsti vabatahtlikult või õige pea sunnituna. Viimasel juhul seega siis riigi suunalt, mis polegi iseenesest teatud olukorras ju vale.
Läbirääkimisi on aga alati kõige õigem ja kasulikum pidada kahe või enama vabatahtliku huvitatud poole vahel. Kui riik on raamid juba ette andnud, on väiksemal liidetaval hulga raskem oma huve kaitsta kui suuremal eelisseisundis olijal.
Praegu on veel kõik võrdsed. Asjaajamise ja teenindamise saab enamuses kõik kohapeale jätta, kaugeneda võib vaid volikogu istumiskoht, kuid mis selles siis tavakodanikule nii väga hullu on.
Valgamaa «haldusreformimasin» on käivitunud ja kutseidki juba üksteisele laiali saadetud. Igasugune sellesuunaline initsiatiiv on edasiminek ja seetõttu tervitatav.
Praegu ollakse küll alles tee alguses ning tegeliku, loogilise ja läbimõeldud lahenduseni on veel jupp maad käia, aga millestki on ju vaja alustada.
Kuna tegu on inimesi puudutavate otsustega, käivad paratamatult asjaga kaasas puhtinimlikud emotsioonid ja nähtused. Isikutevahelised vastuolud, edevus, pisiomakasu, jonn, aga ka mõistmine, koostöö ja tuleviku tunnetamine on nende protsesside vahetud mõjutajad.
Sügav sügis näitab, kuhu asjad on suundumas ja millest midagi tulemas on. Ka Sangaste vald vaagib tehtud ettepanekuid ning alternatiive arvamuste paljususe tingimustes ja loodab langetada õige otsuse, sest igasugune otsus on praegu parem mitteotsustamisest.
Soovin valgamaalastele tervet ja selget pead asjadest arusaamisel ja õigeid valikuid, sest valikutest pääsu pole.