Kiri Brüsselist: Nurgapealsest poest

Nõukogude Eestis oli poode vähe. Olid peamiselt nurgapealsed poed pooltühjade lettide ja kurja müüjaga.

Kapitalismi esimene laine ajas Eestis väikepoodide populatsiooni võrreldes nõuka ajaga oma kümnekordseks. Kuni ilmusid selvehallid ja hakkasid väikepoode ära sööma.

Selge – majanduslikel põhjustel ei saa väikekauplus hinnakonkurentsis osaleda, mistõttu nurgapealsed poed jäävad alles ehk vaid paikades, kuhu ostjate vähesuse tõttu ei tasu poegiganti rajada.

Belgias on kapitalismi ajalugu pikem. Võiks arvata, et siin on olelusvõitluses vastu pidanud vaid hiigelkauplused. Aga ei. Brüssel on tulvil pisikestest nurgapoodidest. Teised linnad samuti. Väikepoodides on hinnad poolteist kuni kaks korda kallimad. Hinnakonkurentsis need ei osale. Aga ostjad ostavad, poekesed ei kiratse. Belglased eelistavad püsivamat kontakti teenindajaga. Ning on valmis ning suutelised selle eest maksma. Maksma rohkem kui iseteeninduskaupluses – ja hoidma nurgapealseid poode hinges.

Eestis pole see võimalik. Esiteks napib eestlastel raha. Teiseks on väikepoe külastus tihti ebameeldiv kogemus.

Belgia poekeste vastupidamise saladus on teeninduskultuuris. Ükski müüja pole mulle siin vihaselt nähvanud, terele vastamata jätnud ega tagantkätt raha tagasi andnud. Kui Belgias oleks Eesti teeninduskultuur, oleks belglased ammu nurgapealsetele poodide selja pööranud.

Aga ma tean ka, millest tuleb Eesti teenindajate viha kliendi vastu. Teenindajatele makstakse alavääristavat palka.

Väikepoodide omanikud, kui tahate, et teie äri püsti püsiks, jätke džiip liisimata ja tasuge töötajatele inimväärselt.