Saab ka mutantide armeeta

Ma pole ainus inimene, kes on tabanud poes endalt turvatöötaja puuriva pilgu. Sõnadeks konverteeritult ütleb pilk: “Kui sa, värdjas, varastada püüad, viin sind tagaruumi ja peksan läbi.”

Rõve kogemus, eriti kui käitud enda arust täiesti korrektselt, oled kaine ning pole eluski maksmata kaupa põue ajanud.

Eesti turvamees on ähvardanud mulle ka päriselt peksa anda, sest tema kihutas öisel linnatänaval seitsmekümnega ja mina ei läinud piisavalt kiiresti üle tee. Inimsööjalikud olid ka bussikontrollid-turvatöötajad, kes ei lubanud mind bussist välja isegi siis, kui pilet juba kolm minutit tagasi üle vaadatud.

Karmilt kahju, et Eesti Vabariigis on keeruliste olude tõttu lastud sündida mutantide armeel. Jah, turvatöötajate hulgas on toredaid inimesi, kuid väga paljud selle nii-öelda erapolitsei töötajatest on mundri antud võimutunnetusest puhevil kaagid.

See ei ole normaalne. See on üks põhjustest, miks mulle ei meeldi Eestis elada.

Belgias on samuti turvamehed olemas, isegi üks turvaettevõtetest on sama, mis Eestis. Mida aga ei ole, on ülbus ja võimutsemine.

Turvatöötajad oskavad naeratada. Turvatöötajad jälgivad ostjaid diskreetselt. Turvatöötajad ei tee ametiautoga tänavarallit. Süngetes vormides piletikontrolörid ei vaata kontrollitavat nagu potentsiaalset ohvrit.

Vahe on sotsiaalmajanduslikes tegurites. Belgias kehtivad tsiviilühiskonna reeglid, mitte hundiseadused. Kehtib astmeline tulumaks, toimib sotsiaalabi. Eraalgatuslike jõustruktuuride töötajad saavad korralikku tasu ega maanda seetõttu isiklikke pingeid ülemäärase vägivallaga.