Mida peab küll tegema teisiti ühes riigi piiriäärseima valla koolis, et sealt kasvavad olümpiaadide võitjad, edukad laulusolistid või maa parimad saalihoki mängijad hoolimata sellest, et koolis pole saali? Võrumaal Mõniste koolis, kus läinud aastal õpilasi vaid riigikogu jagu ehk 101, on maa soolaks koguni kuus aasta õpetajat.
Lõppenud kooliaasta tõi Mõniste kooli nii füüsika, matemaatika kui ka bioloogia olümpiaadi esikoha. Läinud sügisel otsustas üks kooli kuuest aasta õpetajast, laste kehalise hariduse eest vastutav Virve Tamm, et saalihoki on üks tõeliselt vahva ala!
Lapsed mängisid saalihokit kooli koridorides ja kord nädalas käidi mängimas ka läheduses asuva Varstu keskkooli võimlas. Ning poole aastaga suutsid Tamme entusiasm ja laste tahe viia riigi lõunapoolseima kooli õpilased sellisele tasemele, et nii poisid kui tüdrukud võitsid Eestis saalihokis esikoha, aga endil pole saaligi.
Koolitöö geenides
Tamm organiseerib ka õpilastele olümpiamänge ja üldse on eri projektide kirjutamine Mõniste koolis ääretult popp. Toimuvad öölaagrid, võru keele üritused, õuesõpe on aga üks populaarsemaid õppevorme. Samuti tehakse näidendeid, toimub võrukeelne lauluvõistlus, üle 10 aasta otsitakse ja koolitatakse Mõnistes suurepäraseid lapssoliste.
«See kõik on lihtsalt nii innustav, et püüad ka ise teha kõik, et lastel hea oleks,» tõdeb rõõmsalt Marin Kuslap, kes jättis 1992. aastal pealinna, et kolida Mõnistesse oma vanaisa tallu, tagasi oma juurte juurde, mis sealses pinnases kirikuraamatute järgi juba 1770. aastast.
Marini vanaema ja vanaisa olid kauaaegsed Mõniste kooli õpetajad ning vanaisa Hugo Richard Hirjel lausa üle 40 aasta kooli juht. «Ma ei tea, kas see on geenides, aga mulle väga meeldib töö koolis. See on lihtsalt sõnulseletamatu – ma tunnen füüsiliselt, kuidas mu juured on siin nii tugevasti kinni,» ütleb Kuslap.
Kuuludes väga musikaalsesse suguvõssa ja arvestades isa Voldemar Kuslapi mõju oma tütrele, oleks võinud Marin Kuslapist ju hoopis dirigent või klaveriõpetaja saada. Koorijuhtimise erialal ta Tallinna muusikakeskkooli ka lõpetas ning on ka lastele klaverimängu õpetanud, kuid konservatooriumist võttis ta paberid ikkagi välja ja läks kodumajanduskooli.
Õpetajatest pole puudust
Kuslapi vanaema oli samuti kodumajandusõpetaja, ning taas lõi see seletamatu miski kaugest minevikust ka lapselapses välja hoolimata sellest, et vanaema suri, kui järeltulija oli vaid üheaastane.
«Lapsena tegin oma vanematele etteheiteid, et käisite ju Tartu muusikakoolis, miks te ei võinud Mõnistesse elama tulla, miks te sinna Tallinna läksite,» naerab Kuslap, kes on nüüd vanavanemate jälgedes samas koolis õpetamas lastele käsitööd ja inglise keelt.
Õpetajate põuast ei tea Mõniste kool midagi, sest neil jagub maasoola eelmise sajandi kõigist keskmistest aastakümnenditest – 1920. kuni 1960. aastateni. Peamiselt on õpetajad 40–50-aastased ehk kõige toimekamas eas, mil oma lapsed suureks kasvatatud ning neil on aega pühenduda koolitööle.
«Täiesti uskumatu,» imestab ka pool elust Tallinnas, pool elust Mõnistes elanud Kuslap koolirahvale mõeldes. «Selline seltskond, et lase aga olla! Kui räägitakse, et maakooli tulevad õpetajaks ainult pensioniealised või mõne teise eriala inimesed lihtsalt õpetaja aseaineks, siis meil on teistmoodi.»
Tamm on õpetaja 1976. aastast ja silmad säravad tal keset suve nii kirkalt, justkui ootaks sügisel ees esimene päev õpetajarollis.
«Kõik on kinni lastes ja meie kooli õpetajates, kellest mitte keegi ei ütle ühise ettevõtmise eel, et see pole minu rida, mina ei tee seda,» tunnistab naine. «Meie saladuseks on sära tegijate silmades ja rõõm ühisest ettevõtmisest. Kui lapsed oleks kõige selle vastu ja peaks neil kogu aeg sabas käima ja utsitama, siis küll ei oleks mõtet teha.»
Allergiavaba elu
Mõniste meenutab kohati lausa Lotte leiutajateküla muinasjutumaailma. Vallas on veidi üle tuhande elaniku, aga lapsi sünnib järjest juurde ning kolme-neljalapselised pered on täiesti tavalised. Rahvas leiab tööd kodukohas, aga käiakse tööle ka linna või aetakse oma turismitaluasja.
Kui mujal riigis jõutakse õpetajate sülearvutistumiseni loodetavasti sel sügisel, siis Mõniste koolis on see juhtunud juba selle aasta alguses – kõigil õpetajatel on sülearvutid.
Mõnistes on vahva kammerkoor, vallabuss viib soovijaid linna teatrisse või kontsertidele. Igal aastal koguvad lapsevanemad raha, et lapsed saaks ühiselt sõita kas Helsingisse, Stockholmi, Peterburi või näiteks Ungarisse, kus käidi sel aastal.
Samas – kaupmees kolis ära Tallinna, sidejaoskond suleti ja bussiliine kärbitakse ehk ei pääse reaalsusest ka see imearmas kant Eestis.
Aga kolme lapse ema Kuslap rõõmustab, et lapsed kasvavad niivõrd terves keskkonnas. Terves keskkonnas toidu ja vaimse tervise mõttes. Ning naine loodab, et ka tema laste lapsed saavad hakkama veel allergiata, mis nii paljusid tänapäeval vaevab. Allergiata toidu suhtes ja allergiata kõige puhta, inimväärse ja elava suhtes.
Mõniste kooli aasta õpetajad
• Virve Tamm – kehalise kasvatuse õpetaja
• Aili Paeglis – ajaloo, inglise keele ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
• Ele Vakk – lauluõpetaja
• Kaie Kirch – bioloogia, keemia, geograafia õpetaja
• Maigi Teorein – võru keele õpetaja
• Eda Tuvikene – matemaatika õpetaja
«Üllatav Eesti» on lugudesari, kus mööda Eesti maakondi sõitvad Postimehe ajakirjanikud vahendavad lugejatele huvitavaid kohti ja inimesi. Viimati oli Postimees Võrumaal.