“Moskvasse!” õhkasid Tšehhovi kolm õde ja jäidki õhkama. “La Scalasse!” õhkasin aastaid minagi, nüüd enam mitte.
Kuidas ma La Scalas ooperis käisin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates 2. novembrist võin igale ooperigurmaanile öelda, et Sidney ooperimaja akustika ei jää La Scalale sugugi alla ... Odessa, Kiievi ja Riia ooperis on samet sama punane kui La Scalas. Berliinis on toolid ebamugavamad kui La Scalas ... Estonias on pärast remonti rohkem õhku kui La Scalas, kuid Estonias undab ventilatsioon. Nojah, eks ta ole. Igaüks läheb lolliks omamoodi, ütleb vanarahvas.
Mind tabas muusikaviirus juba Rakvere I keskkoolis, kui õpetaja Zahharova meid kolme bussiga korraga sümfooniakontserte kuulama viis. Siinkohal sügav kummardus oma vana kooli ja tänaste õpetajate Zahharovate ees, kes lisaks ainetundidele ka Inimeseks-saamise-õpetust annavad.
Avamäng
“Seda esitab ainult orkester, kui eesriie on veel suletud. Avamäng peaks kuulajaid ooperi sisuks ette valmistama: traagilised noodid annavad teada, et midagi väga tõsist on tulemas. Lõbus ja hoogne avamäng lubab, et lugu jätkub samuti lõbusalt.”
Esimest korda seisin La Scala (Teatro alla Scala) ukse taga juunis. Olin kui Muhhamed, kes peaaegu Mekasse jõudnud. Tõotasin endale - siia ma pean päriselt tulema! Olgugi et etendused on aastaks välja müüdud.
Hakkasin uurima võimalusi, kust pileti saaks: Estonia teatrist, sugulastelt, tuttavatelt. Mida pole, seda pole. Andrea Oxfordist helistas otse teatrisse, et mind aidata. Ja selguski, et igal etenduse päeval tuleb müüki 140 seisukohta ja et mingit eelmüüki neile pole. Toimib vaid tundidepikkune elav järjekord. Esimesed 140 õnnelikku ooperifriiki saavad järjekorranumbri, millega tuleb õhtul trügida kassaluugi juurde. Seal hüütakse vaid kaks korda su numbrit (mitte nime!). Keda pole kohal või kes “maailma ilusaimast keelest” aru ei saa, jääb ilma. Nii lihtne see ongi.
2. novembri ennelõunal olin Milanos ja valmis võitluseks oma koha eest ooperipäikese all. Olukord tundus troostitu. Äkki oli minu kõrval Ooperifantoom ise: saladuslik, ilus, saatanlik, itaaliakeelne muidugi ja pakkus piletit - uskumatu! - täna õhtuks Mozarti “Cosi fan tutte” esietendusele istekohaga viiendal rõdul. Muidugi polnud tal mõtteski teha mulle kingitust, hind oli kolmekordne ehk 55 eurot. Õnnesegune jahmatus ja umbusk piletivõltsingu ees segunesid minus.
Lohutasin end sellega, et hinnad põrandal ja esimestel rõdudel on 150-200 euro vahel ning neid kolmekordselt maksta käiks üle jõu. Muide, hooaja avaetenduse pilet (7. dets 2007) maksis 2000 eurot, ja kui te tahate kahekesi minna ...
Tund enne etenduse algust on teatri ees kenake rahvasumm, kuid uksed on millegipärast suletud. Siis ilmuvad sammaste vahele pikkades sabakuubedes, ametirahad kaelas, noored poisid-neiud (küllap tudengid), kes kutsuvad rahvast sisse. Ümberringi on mitte-liiga-pidulikud kleidid ja tumedad ülikonnad, sekka mõni džemper või kampsun. Et ma kannan reisidel alati ülikonda kaasas, tunnen end suurepäraselt. Väike probleem tekib garderoobiga. Tuleb meelde, et Berliinis istusime odavamal rõdul, kus garderoobi polnudki. Siin on täna kogu viienda korruse peale vaid üks garderoobiluuk lahti (õues 17 kraadi sooja), nii panevad paljud oma joped tooli alla (!) või hoiavad seistes mantlit käes. Istujatel veab, sest kõigile on rõdu serva küljes väike kuvar, kust saab valida ooperi ajal itaalia- või ingliskeelse teksti. Pildistada ei lubata, kuid välgud sähvivad enne etendust üle saali.
Avamäng lõppes. Eesriie lahti!
Esimene vaatus
“Kui laulab üks inimene ja ta laulab üksi, nimetame seda aariaks: siin leiavad väljenduse tema tunded, mõtted, meeleolud. Aaria on inimese kõnelus iseendaga või tema valjusti välja öeldud mõtted, mida me justkui salaja pealt kuulame. Ansamblis on lauljaid juba mitu. Vahel laulavad nad kordamööda, tihti aga korraga. Igapäevaelus peetakse läbisegi rääkimist ebaviisakaks, teise jutule vahele segada ei sobi üldse. Ooperis on see “korraga vahelerääkimine” arendatud kõrgeks laulukunstiks. Paljude lauljatega ansamblid kõlavad tavaliselt siis, kui tegevus läheb laval väga pingeliseks. Ka ooperi lõpus on tavaliselt mitmehäälne ansambel ja seda tihti koos kooriga.”
Kuulsad koorid jäävad hästi meelde, nii et neid viise on hea pärast etendust koduteel vilistada: näiteks orjade koor “Nabuccost”, triumfikoor “Aidast”, “Nõidküti” pruutneitsite koori teab vist iga eestlane poolenisti peast - “ilus haljas, ilus haljas pruudipärg”.
Vaheaeg
Siis jätkub ooper teadagi puhvetis. Itaaliale omaselt ei võta baaridaam teilt raha, selleks tuleb enne kassasabas seista, tellimuse eest maksta (menüü on muidugi itaalia keeles) ja alles siis saab baarileti juurde. Tunnen tõelist uhkust oma kuu aega kestnud kursuse üle. Klaas veini käes, jalutan koos publikuga kesk peegleid, lühtreid, võõrkeeli ja ... kolme tuletõrjujat, kes kogu õhtu jalutussaalis valves on. Umbes poole tunni pärast tuleb sabakuues noormees ja teatab, et etendus algab viie minuti pärast. Meeldiv teada. Gracie!
Teine vaatus
La Scala lava on umbes sama lai kui Moskva Suures Teatris ehk silma järgi otsustades kaks Estonia lava. Sellele mahub sammastega maja, meri, laev orkestriga, Veneetsia panoraam ja muidugi lauljad.
Need on maailmaliigast, eriti tenor. Publik reageerib elavalt, iga õnnestunud aariat saadab lõpus mürisev aplaus. Üllatab etenduse lõpp - ei mingeid lilli lavale, üks kimp vaid lendab kuuendalt rõdult peaaegu orkestrisse. See-eest lõpuaplausiga ei olda kitsid.
Veebruaris laulab Cyrano de Bergeraci Placido Domingo. Äkki soovib keegi minna?! Vaata www.teatroallascala.org ja “Ooperiraamatut noortele”.