Hunt Kriimsilma seitse ametit

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Monoetendust “Novecento” esitav Vahur-Paul Põldma ei pea ka lavanime võõraks.
Monoetendust “Novecento” esitav Vahur-Paul Põldma ei pea ka lavanime võõraks. Foto: Eero Vabamägi

Vahur-Paul Põldma on nagu ühemeheteater. Ta teeb ja teab peaaegu kõike, mis teatriga seotud. Lisaks muule, õpetab teatritegemise alustalasid ka uuemale põlvkonnale.

Te ei ole siiski alati näitleja olnud, kellena olete veel leiba teeninud?

Aastatel 1991 ja 1992 töötasin Kauri lasteaias kolmanda rühma kasvatajana. Rühm asus praeguses Rakvere eragümnaasiumi majas.

Kuid nüüd näen end peamiselt ikkagi teatrijuhina (Vahur-Paul Põldma on Uue Vana Teatri omanik - toim.), aga olen ka näitleja, lavastaja ja teatripedagoog. Kui kõik minu peetud ametid kirja panna, ei usuks seda keegi.

Kus koolis te õppisite?

Kooliteed alustasin praeguse nimega Rakvere reaalgümnaasiumis. Keskkooli lõpetamise järel töötasingi lasteaias ja sealt suundusin Tartusse waldorfpedagoogika seminari. Hiljem õppisin kuus aastat Eesti humanitaarinstituudis, seejärel jälle töötasin kolm aastat ja siis läksin Eesti muusika- ja teatriakadeemia kõrgemasse lavakunstikooli magistriõppesse.

Väga vähesed inimesed tahavad nii palju koolis käia.

Mina usun, et kunstnik õpib kogu elu, oma kolmekümne viiest eluaastast kakskümmend olen veetnud õpilase staatuses. Nüüdseks olen omandanud bakalaureuse näitlejameisterlikkuses ja magistrikraadi lavakõnes.

Millepärast otsustasite just näitlejaks saada?

Alessandro Baricco “Novecentot” lugedes mõistsin, et teater on minu jaoks laev, millelt ma ei taha maha astuda. Just ühel päeval oma sünnikodust mööda sõites avastasin, et käisin kogu oma lapsepõlveaja iga päev kinos. Naabrinaine oli nimelt piletimüüja.

Kõige selle pärast ongi kinokunst mulle nii tähtis. Sa oled õnnelik inimene, kui sinu elukutse on ka sinu elu kutse.

Millal teie lapsepõlv lõppes?

Nagu iga korraliku mehe lapsepõlv, saab minugi oma läbi kaks päeva pärast surma. Eriti oluline on mängulisus ja näitlejaameti tõttu säilitada endas laps.

Rääkige oma teatrist, kust selle nimi tuleb?

Uus Vana Teater loodi 2002. aastal. Nimi lähtub sisust - me ei tee midagi uut ega eksperimentaalset, teeme vana klassikalist teatrit, ning et oleme uued ja noored, siis on see vana teatri uus vorm.

Mis on Uue Vana Teatri eesmärk?

Teatri eesmärk on luua vaikust, otsida tasakaalu, olla kohal, kohtuda igaühega, kes tuleb. Mind valdab piiritu tänutunne kõigi vastu, kes tulevad teatrisse.

Kuidas te Rakveresse tagasi sattusite ja miks?

Eragümnaasiumisse tulin seepärast, et aidata siinset emakeele- ja kirjandusõpetajat Tiina Ervaldit.

Mis aine õpetaja te olete?

Ma korraldasin dramaturgia seminari XII klassides ja praegu algasid poeetika tunnid X klassidega.

Mis on teie arvates õpetaja ülesanne?

Tegelikult ainuke asi, mida täiskasvanud saavad lastele-noortele õpetada, on õigesti hingamine.

Ja see ei tähenda mitte ainult füsioloogilist hingamist, vaid eelkõige rütmiliselt elamist - söömist, toimetamist, magamist, et hool ja hoobil oleks vahe.

Kas teie õpetus eelmiste õpilaste puhul õnnestus?

Olen seda arutanud oma kolleegidega ja leian, et ühele kolmandikule kahe klassi õpilastest läks see väga korda ja nad leidsid uue hingamise.

Üks kolmandik sai võib-olla mõjutatud. Nemad mõistavad hiljem ja hakkavad minu õpetatut rakendama.

Ja üks kolmandik oli neid, kellele ma piisavalt palju tähelepanu ei pühendanud. Ma ei suutnud enda sisu nende vormi valada. Kokkuvõttes ühe poole puhul õnnestus, teise poole puhul mitte.

Seega suures plaanis kandsid tunnid vilja?

Jah.

Teil olid just esimesed tunnid X klassidega, mis tunded nüüd valdavad?

Üsna rõõmsad. Alguses nad küll lihtsalt istusid ja vaikisid, kuid mul on tunne, et nende nelja tunni jooksul läks hästi - kadus hirm ja tekkis n-ö esimene arm ehk mõnega tekkis usaldus, teistega vestlus ja vaiksed hiirekesedki julgesid suud lahti teha. XII klassist saadud kogemusi arvestades alustasin ma seda kursust just pikema sissejuhatusega ja grupidünaamika selge kavandamisega.

Pärast viieteistminutilist haudvaikust sosistasid esimesed julged omavahel, et ega neil siin kerge vist ei hakka. Milles neil ka õigus on.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles