Juhan Viiding on öelnud ja ütleb meile, eesti rahva ja eesti vaimu poegadele ja tütardele, ikka ja jälle: “Ära korda oma isa vigu. Õpi keeled, kanna kübarad.”
Tänapäeva maailma hirmud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurim viga, mida inimolemus ja -olevus siin maises elus teostada saab, on tunda hirmu. Alati, ka tänapäeva maailmas.
Paraku. Sellele veale leidub ülimalt lihtne põhjendus. Hirmud on meile sisse kasvatatud. “Suureks saades kartma varsti / õpid juuksurit ja hambaarsti! Needki read tulevad luuleklassikast, habemik ja südamlik Rakvere poiss Ott Arder on nad meile kinkinud.
Nii piitspeenike Viiding kui ka masajas Arder on nüüdseks manalamehed. Nad istuvad kusagil Toonela nõlva pääl, sääl, kus pole enam probleeme, kõigutavad jalgu, ma loodan, et Otil on tema plasku endiselt põues ning et see iial-iial tühjaks ei saa, ning nad naeravad. Naeravad rõõmsalt ja kõva häälega. Mörinal lausa!
Mille üle siis? Eks ikka hirmude. Nendesamade hirmude ja painete üle, mille käes meie siin maa peal sipleme. Damien Rice, Suurbritannia uue põlvkonna üks võimekamaid laululoojaid, pomiseb ühes oma oopuses: “Stone taught me to fly. Love taught me to die. Life taught me to die” (tõlkes: “Kivi õpetas mulle lendamist. Armastus valetamist. Elu suremist”).
Surmahirmu oleme tundnud kõik. Iga mees ja naine, kes siin maa peal elanud. Isegi Jeesus, kes oli sajaga oma saatuse vastu võtnud, palus ööl enne otsustavat apoteoosi: “Isa, kui sa saad, siis võta see karikas mu kohalt ära.”
On surma kartmine õige või vale? Vastus saab olla vaid üks. Surmahirmu tunda on vale. Surmahirm on jama!
Ärgem rääkigem ümbersündide ahelast või sellest, et “Kõik, mis on kunagi olnud, on kusagil alles” (Ristikivi). Rääkigem sellest, et mitte surm pole see, mida kardame. Kes see ikka jaksab lõputult ühte ja sama multikat vaadata? Viimane idioot ehk.
Hirmus on hoopis suremine. Mõelgem korraks: autoavariid, päraquvähk, aeglane lämbumine, koonduslaagrid, elusalt põlemine … Seda loetelu ei kipu justkui jätkama keegi peale markii de Sade’i, kas pole.
Kuid küsigem nüüd, õpetatud ja austatud härrad, miks ei manustata seda lihtsat tõde - et mitte surm, vaid suremine jube on, meile juba lapsepõlvest. Küsigem samamoodi nagu professor Kilgory Narnia kroonikates: “Eh, aru ma ei saa, mida nad teile seal koolis üldse õpetavad.” Ei jää üle muud, kui (kurvalt ja sügavalt ohates) nõustuda Jaak Jõerüüdiga, kui too tunnistab, et hariduse puudumine on Eesti (ja terve maailma) suurim turvarisk.
Pealegi, elu, ükskõik kui lühike või pikk, rikas või vaene see ka poleks, sisaldab igal juhul kauneid ja lummavaid hetki ja perioode.
Elades tuleb keskenduda just kõigele ilusale, mis sind ümbritseb. Lapse naeratus, varahommikune erepunane päikeseketas, makaronid ketshupiga, Jaan Tätte ja Marko Matvere vanad või uued üminad, Karupoeg Puhhi laevamäng, tuulehoog paitamas värskelt raseeritud põske, spontaanne ja vallatu seks, Cezanne’i maalitud õun …
Elu, mu daamid ja härrad, on imelisemast imelisem. Seda juhul, kui me ei keskendu kartmisele, põdemisele, muretsemisele, meeleheitele, vaevadele, ägamisele, haigustele, millele negatiivsele iganes.
Muidugi, surm, nälg ja sigadused ei kao maailmast kuhugile. Aga on iga ühiskonna ja iga ühiskonnaliikme vaba valik, kas tegeleda positiivsega või sellega, mis haiseb, mädaneb ja määrib. Lisaks, mida rõõmsamalt inimene elab, seda kauem ta elab. See on nii psühholoogiline kui ka meditsiiniline fakt, mida kinnitavad suure ja targa inglase värsiread. “Nii pikk kui kurva mehe iga / on rõõmsa omagi / ja tund veel lisaks.”
Seega, korrakem lõpetuseks üle: hirmus loll on hirmu tunda. Sest nagu teab vanarahvas: hirmul on suured silmad, aga väga halb diktsioon. Seega ei maksa tema sõnumit kuulata.
Täpsemalt: me kõik peame oma hirmudega kohtuma, neile näkku vaatama, nad ära nimetama ja nad siis pikalt saatma. Kuhugi Kuu peale või isegi veel kaugemale – näiteks paika, mida kutsutakse Olematuseks.
Vabandan, aga siinkirjutaja ei saa enne otste kokkutõmbamist ironiseerimata jätta lõpukirjandi kui sellise vormikaanoni üle. Ma loodan, mu daamid ja härrad, kes te seal arutlevaid teemasid välja haute, et siinne ajakirjandusteos muutis maailma tolmutera võrra kaunimaks ja paremaks. Sest ilu see ju see maailma päästja teatavasti ongi. (“Kas pean nimetama ka, kelle tsitaadiga tegemist?”)
Lõpetaksin ühe seni veel tundmatu poetessi ridadega, mis mul siinsamas, mu hinges hetkel käeulatusse tõusid:
“Elu läheb edasi
ja ikka aina sedasi,
kuis unistada oskame
ja tahame ja suudame,
mis tähtsaks endal muudame…”
Alustatud kell 10.08
Lõpetatud kell 10.31
Autori keelekasutus jäetud muutmata ja toimetamata.