Selle loo ilmumise ajal on esimene küpsuseksam kõikidel abiturientidel seljataga. Mida teha, kui teil on tunne, et kukkusite läbi? Kas minna poodi nööri ostma?
Noored: Kõigile, kes eksamipanni peal praadimas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal aastal ja igal kevadel kordub üks ja sama.
Ei, siinkohal ei tule jutuks linnukeste lahke laul ega puuokstel puhkevad pungad. Jutt on igakevadisest küpsuseksamite sessioonist.
Just esimese eksami, küpsuskirjandi hinde teadasaamine nõuab eriti pikka ootamist. Nii pikka ja nii pingelist, et lausa hulluks kipub ajama.
Kuidas siiski jääda terve mõistuse juurde niivõrd, kui see on võimalik ja vajalik. Sest vajalik see ju ometigi on, või mis?
See oli kole küll
Niisiis, kuus higist tundi päikesest kuumaks köetud saalis on möödas.
Närvid olid pingul, ajud keesid nagu keedumunad kopsikus, lisaks veel erakordselt ebasoodsad ilmad vaimseks mõttetööks ning mingid karmi pilguga võõrad tädid ja onud seal saali eesotsas laua taga istumas.
Eks katsu niimoodi midagi mõistlikku välja mõelda. Täitsa absurd, kui aus olla.
Kuid tehtud see sai.
Kui juhtus, et keegi abiturientidest lõpukirjandi ajal minestas ja kiirabisireenide saatel haiglasse toimetati, siis on see erand, mis kinnitab toimunud fakti.
Ja reeglit: inimese, eriti noore inimese taluvus on erakordne.
Laias laastus võib kõik kirjutajad jagada kolme rühma.
Ülbed ja enesekindlad
Väikesearvuline rühm, kuhu kuuluvad erakordselt kõrge sõnalise andega noored seltsimehed.
Ka need neiud ja noormehed, kes on oma sõnalise väljendusoskusega tõsist iseseisvat tööd teinud.
Löönud näiteks mõnuga kaasa kooliteatris, pidanud juba mitu aastat järjekindlalt päevikut, avaldanud mõtteid blogis või kirjutanud sahtlisse ja mõnikord mujalegi luuletusi.
Samasse rühma kuuluvad ka kavalpead, kes läksid selle päeval kindla peale välja ja kohandasid oma kirjandi nii, nagu tegi omal ajal vaese perekonna tellimusel tööd Eesti külarätsep.
Et võttis isa vanad püksid, pööras pahupidi ja poeg sai kena leeriülikonna. Teie rõõmsameelne sisetunne ei peta teid.
Teil läks hästi.
Vaimuvennad ja -õed
Aatelised neiud ja noormehed, kelle kõrvades kumisevad kirikukelladena eesti keele õpetajate sõnad püha emakeele ilust ja selle hoidmisest ning kes valisid teema, haarasid pastaka kätte ja kallasid paberile oma südamevere.
Teie kirjatööde seas on tõelisi pärleid!
Nad kõnetavad lugejat igal juhul! Kuid sorry, enamikul teist ei maksa maksimumhindest unistadagi mitte.
Kuid ka teil läks hästi.
Te olite ausad.
Te rääkisite, mida mõtlesite.
Sellest on igal juhul kasu. Maailmale, teile kõigile.
Ja – last but not least – teile enesele.
Harju keskmikud
Sellesse rühma kuulub enamik. Tõeliselt tubli enamik.
“Midagi meil eriti öelda pole ja ega me ei oska ka midagi eriti ja (oi, kusagile siia oleks pidanud vist koma panema), aga see neetud kool on vaja ära lõpetada, no eks teeme, kirjutame siis valmis selle kirjandi.” Nii umbes nad mõtlesid.
Neil oli, oi sa poiss, kui paganama raske.
Vahepeal sai hapnik otsa.
Mõte ei jooksnud.
Käsi kiskus krampi. Pea hakkas valutama.
Aga nad kõik vedasid end finišisse.
Ja mõnigi nende seast võib saada lausa kõrged punktid.
Enamiku puhul - nii ja naa. Kui kusagil on palju läbikukkujaid, siis just selles rühmas.
Mida teha, kui teil on tunne, et kukkusite kirjandiga läbi?
Kas minna poodi nööri ostma?
Või sammuda norgus päi lähimasse loomakliinikusse ja lasta end kerge süstikesega magama panna.
Mitte mingil juhul. Ka teil läks hästi. Sest ka teie sõnaline otsing kannab tulevikus kena vilja. Kogemus on valuuta alati, mida kaugemas tulevikus, seda kõlisevam.
Ei midagi hullu
Kõigi kolme rühma puhul kehtib üks ja sama võimalus.
See kõlab julmalt ja vastikult, aga kõikide seas on neid, kes saavad vähem palle, kui nende sisetunne ütleb.
See on paratamatu.
Mõtetele ei ole võimalik tegelikult hinnet anda. Aga antakse. Millegipärast.
See on siiski omaette teema, unustagem ta siinkohal täielikult.
Ja mõelgem edasi. Oletame, et sa kukkusid kirjandil läbi!
Mis siis nüüd juhtub? Kas sul raiutakse pea maha? Ei, mitte mingil juhul. Ega me keskajal ei ela.
Kas sind pannakse vangi? Kindlasti mitte, Eesti vabariigi kriminaalseaduses puudub selline punkt.
Kas su koolile koguneb Eesti koolide edetabelis vähem punkte? Jah, koguneb küll. Aga mis sellest.
Sa ise tead palju paremini kui mingid edetabeli koostajad, oli su kool sulle hea või halb koht.
Seega, pole hullu. Ka siis, kui sa tõesti saad teada, et kirjandiga põrusid, no see vahepealne aastake läheb kähku, ja nagu kinnitab eesti vanasõna – mis s...sti, see uuesti.
Nii et unusta oma kirjandihinne. Vaata, õues on ilus ilm. Linnukesed laulavad lahkelt, neil pole muret mingit, pungakesed puhkevad. Mine õue, kõnni ringi, äkki tuleb vastu Tema. Printsess valgel hobusel või prints punases Ferraris.
Kui jah, siis naerata talle, mine ta juurde, võta tal käest kinni ja vaata talle silma. Kui lahkelt lubatakse, õnnestub ehk mõni musigi kirja saada.
Ma lõpetaksin ühe suure eesti luuletaja sõnadega (keda, ma väga-väga loodan, küpsuskirjandites mõnigi kord ka tsiteeriti).
Kuid ma ütlen need sõnad ümber. Teen seda jultunult, samas kõikidele hingeootajatele kaasa elades ja neile ootamiseks ja kõigeks selleks, mis edasi tuleb, rõõmsat jõudu soovides.
“Teate, sõbrad. Päike paistab kõikide inimeste peale. Nende peale, kes väga hästi kirjutasid ja 100 punkti said, ning nende peale, kes nii väga hästi ei kirjutanud ja 25 punkti said.
Päike paistab ka kõikide nende peale, kes 99 kuni 26 punkti teenisid.
Päike muudkui paistab ja paistab.
Ära muretse, mine edasi.
Uued väljakutsed, uued eksamid, nad ootavad.”