Riding with the King, B.B. King & Eric Clapton
Havanna sigar ja ammune unustatud pläru ving
Kahel põhjusel tekitab see plaat võbinaid ja need pole mitte Clapton ja B.B. King ühes ja samas limusiinis või stuudios.
Palju seda vett kerre on voolanud sest a’ast, kui ühele Londoni plangule ilmus kiri ”CLAPTON IS GOD”? Palju. Liiga palju. Ei jaksa pärastisi peldikusse lippamisi kokku lugeda.
See kuulutus oli järelkaja Claptoni Yardbirdsi ja Creami aastatele ning MTV Unpluggedi eellubadus. Pärast mida on tulnud voolusena armsaid plaate, hitte, riffe ja ridu, aga kõik kuidagi poolkõvaga sisse mängitud.
Siinne lõbusõit on abipalve. Püüe õppida. Ning B.B. koos oma Lucille’iga ei piparda mitte üks põrm. Plaadi teine lugu ”Ten Long Years”. Bluusim kui tavaline kassiahastushala. ”I had a woman/ she was nice kind of lovin to me/ in every way./ Oh, she used to love me/ And made me breakfast/ every day.” Vanainimese rõõmud, kuid kirg ei kustu.
Ka plaadi esiträkk ”Riding with the King”, kus limu puhtaks pestakse ja garaažist välja lükatakse, täitsa nitsevoo on seegi. Veel ühes kui teises kui kuuendas paigas välgatab paljas ja higine ihu ning urahtab raevunult õrn hing. Õhus segunevad Kuuba sigari magus vürtsisus kunagiste ammuste kanepiplärude vinguga, ja kõike seda kaisutab hoolikalt ja regulaarselt kasutatud suuloputusvesi. Seda polegi nii vähe, ja puudu jääb siiski.
Claptoni pärast maksab seda plaati soetada vaid talle alati
anduval friigil, ja igal üle keskmise bluusipedel, aga natukesehaaval tasub raha kõrvale panema hakata. Lootes uutele ja hulludele üllatustele. Muddy Waters rokkis veel 80 ja Johnny
Lee Hooker 90 aasta vanuselt, Lightnin’ Hopkinsi kohta ei
tea numbrit lisada, mees ei teadnud oma sünniaega, aga viimastel kontsertidel ta igatahes tudidses. Kuni küüned kitarrikaela lõi. Nii et horisontide poole, kus muusikalaevuke julgelt uurimata meredele tüüritakse, mille kohta mitte teada pole, millal kiil põhja kraapab või
kus ilmakaares mõni asustamata kontinent kannatlikult kükitab.