Katherine Garbera “Kõrgklassi armuke”, Ersen
Kaemus: Issver-sussver, ikka ja jälle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast üht raamatulaata rääkis kirjastaja Elo, et igas vanuses emad ei ostnud lastele ühtegi raamatut, pehmeid naistekaid toppisid kotti mitu. “Nendega pole pärast läbilugemist muud teha, kui minema visata!”
Kehitasime koos õlgu. Korra võib noid tuhkatriinulugusid lugeda. Kus vaene, ent seksikas-naksakas sekretär kohtab ülbet, ent punnis rinnalihaste ja pimedas valendava naeratusega käskjalga. Algul jälestatakse teineteist, siis kimab neist teerullina üle mee-ee-le-tu laav. Kirest lapikuna selgub - mühkam on miljonärist firmaomanik, ja pauguvad pulmakellad.
Stiilinäide: “Barbara lähenes mehele ning surus end ta vastu. Tony kirbelt magus higilõhn ajas ta pea pööritama. Mehe helesiniste teksade püksiluku taga kummus imeline jäikus. “Barbara!” undas Tony madalal häälel: “Kas saad mu omaks?”
Muidugi on sel žanril plusse. Igasugused Cartlandid vuhivad kirjutada ja arvavad, et nende elul on tänu sellele tähendus. Tõlkijad praktiseerivad keelt, trükkalid saavad palka, kirjastaja kasumit, lugeja pälvib mingi kaheksa hurda eest tunni unustust. Ja puberteedieelsetele neiukestele on see tore sissejuhatus naisekssaamise teel.
Muinasjutte vajame kõik. Iga inimelu on täiusest kaugel, iga abielu enam veel. Kuskilt peab absoluudivinet sisse pahvima, et eluvaeva tuimestada. (Peamine põhjus seesuguse pahna levikuks on ülemaailmne isiksust unifitseeriv, ta arengut halvav haridussüsteem. Vaimupingutuseks koolitatu loeb õdesid Brontësid või Austenit.)
Pean pattu tunnistama. Arvustus on kirjutatud raamatut avamata. Nii ikka ei või!
Lugegem! Oi, siin tegutsevad hoopis Tempest ja Gavin! Tagakaanelt selgub: “Olles saanud magnaadist isalt eitava vastuse ametikõrgendusele, pakkus pärijanna Tempest oma teenuseid isa suurimale vaenlasele. Kuid ihaldas ta töökohta või hoopis uut ülemust Gavin Renardi?” Sorry, mulle piisab.
Muinasjutud lähevad päris põnevaks pärast lõppu, mil pulmad peetud ja algab argielu. Siis tulevad tõelised väljakutsed, suuremad kui kolme peaga lohe. Kas lemberomaanide kangelannad oma argi- või abielu talumiseks omakorda lemberomaane ahmivad? Raisk, siis pole lootust mingit.