Cd: Erektiivne revolutsioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mojo May 2008
“The Dawning of New Era”
15 classic punk & ska tracks
Inimesed! Isased ja emased! Laiemad ja kitsamad rahvamassid! Koerad ja kassid! Lutikad ja sipelgad! Bradöd ja sisterid, mutterid ja vatterid! Kes tahes! Are you ready to party?! Lihtne on mu sõnum ja lühike mu jutt. Lugege!
Mitte “Tõde ja õigustust”. Ega vana ja uut testamenti. Ka “Kolme katku vahe” võib vahele jätta. Lugege muusikaajakirju - Uncut, Mojo, Metal Hammer, Classical World -, kus plaat jutuga kaasas käib. Sest siis loete kõrvadega. Ja nii just peab.
Viimane, maikuu Mojo. “Uue ajastu koit!” hüütakse plaadikaanelt. Nii ongi. Mis siis, et uus ajastu saabus siis, kui meie magusasti magasime ja Arne Oidi lauluvõistluse lugudele kaasa ümisesime. Ning nuputasime, millest küll see igavene tuli seal heietada võiks, seal pronksist poisi jalge ees.
“Ska'd mängides haarab sind fantastiline ühtsuse tunne. Sinuni jõuab see ühine fiiling, mis ühendab inimesed laval ja levib sealt saali, kiiremini ja halastamatult kui linnugripp.”
Umbes sedasi heietab oma revolutsioonimäletsusi :D bändi Specials kunagine frontmän Jerry Dammers. Kõik see juhtus aastal 1979 Pariisi pealinna Londoni klubides, see on minevik, kuid lõpetamata minevik.
Sest mäsu jätkub, täiega. Võitlus rõõmsa ja süüdimatu muusika eest ei rauge. Specialsi surematu üritus jätkub, võitluslippu hoiavad tänapäeval Damon Albarn, The Prodigy, Manu Chao ja (mäletate seda Delacroix' maali “Vabadus barrikaadidel”, kus rahvamasse innustab amatsoonlikult paljastatud rinnaga tädike) kõige ees vehib kätega Amy Winehouse, kes mõjub ent ekstaatilisemalt, tunduvalt erutavamalt kui Delacroix' kaunitar, sest temal on paljad ja kikkis mõlemad rinnad.
Jama muidugi, et eestlased on ilma jäänud oma laulva revolutsiooni monopolist.