Verbaalsel üksiküritajal on tohutult keeruline sõnadesse suruda kümnendal Baltoscandalil esietendunud Rootsi näitlejanna Charlotte Engelkesi etendust “Forellen and Me”. Hea meelega ütleksin, et ärge nõudke hõlmamatu hõlmamist, parem tõstan käed ja annan alla.
Baltoscandal: Ebainimlik ja unenäoline Charlotte Engelkes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Forelleni” taga pole Engelkes ainuisikuliselt. Sama tähtsad on Engelkesiga koostööd teinud rootsi dramaturg, teksti ja etenduse kontseptsiooni autor Marina Steinmo ja valgusekunstnik (kunstnik sõna otseses mõttes) Karl Svensson. Pluss lavakujundaja. Pluss muusikud. Pluss Schubert. Seega, seis ei ole võrdne. Neid on palju, kirjutaja on üksi.
Ebainimlik unenägu
Kuidas rääkida etendusest neile, kes seda ei näinud? No ma ei tea. Narratiiv on ikka segane, katsuge ise kokku panna naissoost mölder, kellele jahu mõjub surmavalt, nunn, kes armastab kalapüüki kirglikumalt kui oma taevalikku peigmeest, kalad, kes nunna ja tema õnge ei armasta, sellesse aga leebe arusaamisega suhtuvad … Kisub jaburaks. Ma parem ei jätka. Sest ei tahagi seda kõike mingisse loogilisse ritta lükkida. Või siiski. Kokkuvõttev märksõna võiks olla “unenäoline”.
Ja Engelkes ise! Hea meelega kirjutaks läbi kogu loo ta nime taha iga kord hüüumärgi. Kuidas tema fenomeni vähegi arusaadavalt sõnadesse püüda?
Pingutagem korraks kujutlusvõimet. Eesti kultuurikompotti ülekantuna näeks asi välja sedasi. Kujutage ette, et Kaie Kõrb tantsib lisaks surevale luigele rõõmuga ka labajalavalssi ja viskab hundiratast, omal peas mustapesukorv. Samal ajal laulab ta kord nagu ooperiprimadonna, kes on võimeline oma häälega šampanjapokaale purustama, siis nagu Siiri Sisask. Muusika on komponeerinud Jancis ja Tüür kahe peale kokku. Laulude vahele pajatab esitaja Viidingu ja Volkonski kirjutatud tekste. Parodeerib korra nagu muuseas Carmen Kassi. Ja kogu selle kompoti on potti pistnud Mati Unt.
Engelkesi haruldane perekonnanimi pidavat tähendama inglikest. Tagantjärele tundubki kergelt üleloomulikuna (kas ütleks siinkohal isegi, et ebainimlikuna) nii “Forelleni” etendus ise kui ka selle esitajanna. Niivõrd, kuivõrd unenäolisus ebainimlik on.
Igasuguseid küsimusi tekkis vaatajate peas. Päris mitu oli neid, kes esimestel minutitel Engelkesi jälgides juurdlesid, kas kõnnib ta karkudel või on kasvult kolme meetri pikkune või milles on asi – kusagilt väga kõrgelt vaatas ta saali.
Kui inimesele on antud tantsuanne, miks pole ta siis lihtsalt tantsija. Või supertasemel laulja, kui hääl tal selleks loodud. Miks kõike omavahel miksida, otsida uut ja seniolematut, ennast piinata?
Mis tunne on teha koostööd maailma tipptasemel teatriveduritega, rahutute ja otsivate hingedega? Kuidas saab olla, et inimesel on 100 ja 52 sõpra? (Engelkesi myspace’i lehekülg.) Muidugi tahaks pärimist kolkapatriootlik küsimus seoses Engelkesi Eesti-juurtega.
Küsimusi korjus kokku kena hunnik, ainuke häda, neile ei saanud vastust. Seepärast saigi eespool sõna “ebainimlik” mängu toodud.
Esialgse plaani kohaselt pidi nimelt siinne lugu trükivalgust nägema intervjuuna. Esietenduse päeval edastati, et “Charlottel on häälega probleeme ja ta heameelega ei tahaks rääkida”, järgmiselgi päeval oli hääl täiesti kadunud. Neile, kes “Forelleni” hääleakrobaatikat oma kõrvaga nautida said, tundub see samal ajal nii uskumatu kui ka täiesti mõistetav. Lisaks aimub siit kõrget vaimset distsipliini, tahet publikut mitte petta, lausa ebainimlikku kontsentratsioonioskust. Sinna juurde etendusel nähtud mängulisus, kehaline ja hääleline vabadus. Kokku on see üks mõistatus.
Ka meili teel ei näkka. Netis leidus vähemalt vastus enesepiinamise küsimusele. “Oma lavastuste tegemine võib olla piinarikas, kuid ma püüan pingevabalt kannatada.”
Üks vaim
Ega midagi, tõstangi käed, annangi alla. Keerame jutu teisale. Siinkirjutaja elas päris pika ajajupi teisel maal, teises keeles, tegi teistsugust tööd. Koju tagasi tulles näeb sel juhul, mida enne ei märganud.
Tartu vaimust on kõik kuulnud. Mulle tundub, ka kreisilinnal on tekkimas oma vaim. Selline naljakas mix Grossi kauplustest, mäe otsas kõrguvast teatrist, ootamatust arhitektuurist, praktilistest inimestest, Baltoscandali värvilistest unenägudest.