Kaemus: Stepptants ja peeretused

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kurt Vonnegut “Kodumaata mees”

Vonneguti fänn olla on tore, eriti kui mõnd teist Vonneguti fänni kohtad.

Mainid seltskonnas stepptantsu ja peeretusi, peab enamik sellist sõnaühendit kuuldes sind perverdiks, pööritab silmi ja vahetab omavahel pilke, kuid keegi muigab, sest tema on “Tšempionide einet” lugenud ja teab - tegemist on surematu sõnameistri intelligentse tsitaadiga, mis kõneleb tsivilisatsioonidevahelisest suhtlemisest.

“Kodumaata mees” on Vonneguti viimane raamat, punkt.

Enam neid juurde ei tule, punkt.

Kindlasti leitakse sahtlipõhjadest veel ta jutujuppe, ehk koguni poolikuid raamatuid, need avaldatakse ja võetakse tänulikult vastu, aga jah, “Kurt on nüüd taevas” (kes raamatut juba lugenud, naerab endal selle lause peale tilga püksi).

See on väga vana mehe raamat, väga vana mehe. Vonneguti lihtne stiilinipp oli ju iga lõik lõpetada mingi napaka hüüatusega: “Hei hoo” või “Eks ta ole” või mis tahes muu halleluuja ja aameniga.

Enam ta neid kirjutada ei viitsi, aega on vähe, ta räägib asjast ja küsib: “Tohin ma teile tõtt rääkida? Me pole ju teleuudistes, ega?”

Tõde on vastikult karm. Ma parem ei hakka sind sellega masendama, armas lugeja. Sest lootust ei ole. Aga lohutust õnneks on.

Ka lootusetu lõpu üle saab mõnusalt vuntsi keerutades nalja visata.

Teine hurmav teema siin raamatus on lihtsates lugudes elamisest ja suhtlemisest. Sellest, kui tore on olla põikpäine vanapapi, minna leheputkasse ümbrikku ostma, kuulata sabasseisjate kõnekatkeid, vaadata armunult ilusat noort müüjannat.

Kui tore on olla maailmas osaline ka siis, kui oled hingelt paadunud pessimist.

Nagu ütleb üks teine pessimismist pehkinu, kurblik Viini juudipoiss, kes kirjeldas mägesid, mille tippu ei jõuta, meest, kes avastas end ühel hommikul putukana, pikki ja tumedaid koridore, mida mööda me vantsime: “Õnn on olla inimeste seas.”

Franz Kafka, Kurt Vonnegut, Sergei Dovlatov, seda mõttejoont võib jätkata Anton Tšehhovini ja sealt edasigi, ongi maailmakirjanduse bluusivennad.

Mustad prillid ees, ahastus huulil, südameski.

Aga kuulaja kõrvades on mõnu, inimeseks olemise kurbus korjab oma kondid kokku ja läheb kuulekalt nurka lamama.

Kurt, midagi pole teha, sa oled nüüd taevas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles