Tartu võtab kaitse alla mitmed elamupiirkonnad

Foto: Graafika:TPM

Mitmed nõukogude aja elamupiirkonnad Tähtveres, Veerikul ja Tammelinnas vääriksid kaitset, nagu ka Õpetaja tänava hoonestu ühes veetorniga.

Seni on Tartu üldplaneeringus kirjas 13 miljööväärtusega hoonestusala ja lisaks veel arheoloogiline miljööpiirkond. Nüüd üldplaneeringut üle vaadates leidis Tartu linnavalitsus, et võiks kaaluda uute miljööpiirkondade tekitamist.

Abilinnapea Raimond Tamm ütles, et neid piirkondi ei tekitata kohe, vaid luuakse edaspidi kas detailplaneeringute või teemaplaneeringute abil. Igal konkreetsel juhul tuleb sõnastada, mis on need miljööd loovad väärtused, mida linn soovib kaitsta ja säilitada.

Neli uut piirkonda

Üldjuhul toob ala miljööpiirkonnaks muutmine rangemad nõudmised remontimisel, juurdeehitiste rajamisel ja uute majade ehitamisel.

Õpetaja tänava puhul toob linnavalitsus välja, et praegune hoonestus kujutab endast ruumilist ja arhitektuurilist tervikut, millel on ühtlasi ajalooline väärtus.

Praegu kuuluvad Õpetaja 5 ja 11 üksikobjektidena Toometaguse miljööala juurde, Õpetaja 10 on arhitektuurimälestis, Õpetaja 12 on professor Jüri Uluotsa elamu. Veetorn-elamu Õpetaja 9 on üks esimesi omanäolisi Eestis.

Puitelamud Õpetaja 7 ja 8 on väga hästi säilinud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi puitelamu näited. Kaitse eesmärk oleks säilitada väärtusliku arhitektuuriga tänava miljöö, hoonete suurus ja ehitusaegne viimistlus.

Linnavalitsus teeb ettepaneku ka luua Uus-Tähtvere miljööala, mille piirid kulgeksid mööda Vikerkaare tänava kruntide välispiiri. Miljööala eesmärk on kaitsta ühtsena välja kujunenud hoonestusala liigse tihendamise, sobimatute välisviimistlusmaterjalide, juurde- ja pealeehituste eest.

Veel kaks sõja järel ehitatud hoonestusala on miljööpiirkonnaks saamas.

Uus-Tamme piirkond ehk Tamme puiestee Leevikese ja Räägu tänava vahel on väärtuslikuks tunnistatud 1960.–1980. aastatel välja kujunenud tervikliku miljööga. Seal on lamekatusega modernistlikud hooned, sageli viimistletud terrasiitkrohviga.

Nende puhul on soovitatav algse jaotusega ning saleda aknaraami tüübi säilitamine, säilitada tuleb ka hoonete 1970. aastate stiilis väärikad välisuksed.

Ravila tänava üksik- ja kaksikelamute piirkond Veeriku ja Kannikese tänava vahel on ametlikult miljööpiirkonnaks saamas kui terviklik mängulise konstruktivistliku arhitektuuriga ansambel.

1980. aastate algul kavandanud hooned on valdavalt säilitanud algupärase ilme. Säilitada tuleb hoonete vormimäng. Lubatud on ümberehitus, mis ei lähe vastuollu ala arhitektuurilise ilmega.

Tamm tõdes, et miljööalade tunnetamine ajas muutub. «Alad, mida veel viie aasta eest ei peetud väga väärtuslikuks, on omandanud väärtuse,» rääkis ta. «Oleme arutanud, et mingil ajal muudetakse ka osa Annelinnast miljööpiirkonnaks.»

Supilinnas uued tuuled

Linnavalitsus möönis aga ka, et Supilinnas on puhumas uued tuuled. 2001. aastal kehtestatud üldplaneering ei ole kohalikele elanikele enam meelepärane ja on takistuseks linnaosa kujundamisel.

Nimelt on hoonestuse tihendamise asemel hakatud üha rohkem hindama majade praegust paiknemist ja suurte õuealade säilitamist.

Linn siiski ei toeta Supilinna Seltsi ettepanekut see üldplaneering kehtetuks tunnistada. Tamm ütles, et raad otsib võimalusi Supilinnale uus üldplaneering koostada, kuid linnal selleks raha ei ole. Lootus on pandud eurorahale.