Eesti üliõpilaste seltsiga Veljesto aastal 2008 liitunud luuletaja Jaan Malin vaimustus oma seltsist nii vägevasti, et teda tabas võimas inspiratsioonivoog. Tulemus ilmus kaante vahel Veljesto 90. aastapäevaks, mis oli 24. veebruaril.
Luuletaja trikitab nimedega
3. märts 2010, 14:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii nagu Malini varem ilmunud raamatud, on seegi luulekogu. Ja nii nagu eelmine, seitse aastat tagasi viiendana lugejate ette tulnud «Sulle», on ka «Veljesto 90 (100)» täidetud pühendusluuletustega. Neid on tervelt 100.
Teiste hulgas on saanud endale luuletuse Jaak Kangilaski, Janika Kronberg, Marju Lauristin, Toomas Liivamägi, Harry Liivrand, Mart Orav, Aare Pilv ja Mari Tarand. Kusjuures luuletuste pealkiri on ühtlasi inimese nimi, kellele poeet on oma värsid pühendanud.
Tähelepanelik lugeja märkab, et enamasti saab ees- ja perekonnanime lugeda peale pealkirja ka luuletuse servades. Nimelt jooksevad need kokku paljude luuletuste värsiridade esimestest ja viimastest tähtedest.
Et nimed ikka välja tuleksid, on Malinil olnud tarvis seada ritta sõnu nõnda, nagu need tegelikus elus üksteise järele tavaliselt ei satu. Niisugune sürreaalsus on väga malinlik, sest on ta ju hoolitsenud eesti esisürrealisti Ilmar Laabani arhiivist kullaterade toomise eest lugejate kätte.
Veljestolaste lähem tundja võib märgata, et sürreaalsusest hoolimata on nimedega trikitaja tabanud oma seltsimeeste ja -naiste olemuslikke jooni.