Käisin kokkutulekul

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Igal suvel haarab mind kummaline rahutus – Saaremaale.

Mitte mere- ega ooperipäevadele, sealgi saab käidud, mitte meretagust asja (kiviaedu, tuulikuid, saare õlut) oma silmaga kaemas, see enam ei üllata. Saaremaa tõmbab mind oma laulva keelega, sest see on m i n u keel. Kui aasta otsa räägin Rakveres õiget eesti keelt, siis suvel on ainuke õige keel saare keel: kartulisalatist saab tuhlimoos, riidesussid saavad pättideks, paksust soustist nott, tuulehaugist vaese-mehe-angerjas ja iga hea asi on “see na kena”.

Juba kümmekond aastat saavad Eduard-Johannes Riimi järglased kokku Tooma talus Köljallgas, eesti keeles Kõljalas. Iga saarlane tunneb, et vähemalt korra aastas peab Saaremaale saama, nii minagi.

Genealoogia on teadus

Inimesi on vanad asjad ja ajad ikka huvitanud. Esivanemate päritolu, nende teod ja meie side kõige sellega on põnev.

Antiikajal otsiti oma sidet jumalaga, näiteks Caesaril olevat olnud jumalikku verd ilujumalannalt Aphroditelt endalt. Kes keskajal tahtis osa saada aadliseisuse eelistest, see pidi oma siniverelist päritolu ka tõestama: eellased (eesti genealoogid nimetavad neid kõukudeks) tuli tabelisse kanda ja aadellikkus oli tõestatud, kui mõlema(nii isa- kui ema-)poolsetel esivanematel oli ette näidata vähemalt kaheksa aadlivappi.

Eestlastelegi ei ole võõras oma (matsi)päritolu saksa (mõisnike) verega õilistada. Enam pole häbiasi, kui selgub, et mõisahärra toatüdrukust vaaremale lapse tegi või saksa sõjavangid pärast teist ilmasõda 40ndatel endast midagi elavat maha jätsid.

Eestlastel on tegelikult lootust ka päriselt õndsaks saada: USA mormoonidel on maailma suurim genealoogiaalane andmepank, mida säilitatakse Kaljumäestikus hävimiskindlates panipaikades.

Mormoonid usuvad (ja mis meilgi selle vastu saab olla), et “perekondlikud suhted jätkuvad ka hauataguses elus ja et nad saavad teha taevariiki pääsemise võimalikuks ka nendele mittemormoonidest esivanematele, kelle andmed on kogutud nende hoidlatesse, ja kui korraldada teatavaid usulisi tseremooniaid. Mormoonid on mikrofilminud Eesti perekonnaseisuarhiivis asuvaid personaal- ja meetrikaraamatuid” ning säilitavad neid koos kõigi teistega. Seega oleme päästetud.

Diktofoniga lõunale

Oma sugupuu uurimine on levinud ka mujal. Austraalias elav eestlanna jutustab: maailm on praegu kui üks suur küla, elada võib igal pool ja keegi ei ole enam seotud oma maa külge. Suguvõsaside annab omamoodi kindluse ja erilise emotsiooni.

Meil oli suguvõsa kokkutulek esimest korda, kogunesime surnuaiale, haudadel käimine oli kui retk perekonna ajalukku.

Põnev oli teada saada kunagise viie õe (üks neist oli minu vanavanaema) saatusest. Lisaks eksootikale aitab suguvõsa uurimine ka pärilikke haigusi ehk ennetada või vähemalt leevendada. Austraalias on praegu väga popp oma juuri uurida, otsitakse üles Euroopa-sugulased ja käiakse siin külas.

Umbes 70aastane doktor Zillmann elab Saksamaal. Tal on tore komme käia esmaspäeviti 90aastase ema juures lõunal. See on eriline kokkusaamine, vanaproua on kogu nädala seda päeva oodanud. Nendel lõunasöökidel on doktoril kaasas diktofon ja nii need vana aja lood kogunevad.

Viktoriin esiisadest

Meie kokkutulekud Saaremaal on saanud meelivaks rutiiniks: reedel haudade korrastamine ja saare sauna õhtu. Laupäeva keskpäeval lipuheiskamine ja ühislaul, talu seinal on pesupulkadega kalavõrk, mille küljes fotonäitus, pered toovad kaasa viimase aasta pilte. Pärast pidukõnet (õnnitlused, mälestamised, kokkuvõte aastast) tuleb ühispildistamine põlvkondade kaupa.

Eriliste aastate märgiks on saanud puu istutamine: kui kolm noort meest korraga ülikooli lõpetasid, panid nad tamme mulda. Ja siis ootab vana vahtra all pidulaud, kus on koos meie ühine suur pere.

Mida veel? Meil on oma sugupuu paberil ja CD-l, on oma vapp. Puudub veel lipp, sümbolvaip ja kunstniku joonistatud sugupuu. Sel aastal korraldasime viimasele ehk noorimale põlvkonnale suguvõsa ajaloost viktoriini, mille parimad said aukohuse iga nädal oma vanaemale-vanaisale esitada ühe küsimuse nende lapsepõlve kohta. Vastused tuleb kirja panna ja nii see kroonika koguneb.

Kasutatud: Karl Kurro “Genealoogiast läbi aegade”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles