Juhtkiri: kauka jumal

FOTO: Urmas Neimvalts

Kultuurkapital jagab liiga heldekäeliselt eraldisi

Üüratud summad, mida kultuurkapital maksab mõnele kultuuritegelasele maailmareisideks, sunnib taas küsima, mis on täpselt kultuurkapitali tegevuse eesmärk ja kas ei peaks selle rahastu toimimispõhimõtteid ümber vaatama.


Muidugi võib küsida vastu: kas ajal, mil valitsus kulutab tõenäoliselt 100 miljonit krooni Vabaduse samba rajamiseks Tallinna Vabaduse väljakule, tasub üldse rääkida mõnest kümnest või sajast tuhandest kroonist, mida mõni näitleja on saanud väidetavaks eneseharimiseks maailmas.


Ent samas tasub meenutada, et Vabaduse sammas on siiski ühekordne ettevõtmine, kuid kultuurkapital on tegutsenud juba aastaid ja jahmatanud nii mõnigi kord avalikkust oma veidrate toetustega.

Küsigem, miks on palju niisuguseid inimesi, kes ütlevad «ah, mina sealt niikuinii ei saa»? Saavad need, kes valjemat häält teevad ja ei pelga lobitööd. Mõni julgeb küsida, mõni mitte.

Praegu valitseb olukord, kus tuntud näitleja kirjutab seletuskirjas, et tahaks Kuubale minna ja paneb kõhklemata 20 000 tasku. Mõni tagasihoidlik koduloouurija, kes kümme aastat nühib arhiivides ja käib mööda inimesi, saab oma kultuurile hindamatu töö tutvustamiseks näiteks 2000 krooni.


Kultuurkapitali puhul on suur ja ammu räägitud probleem see, et ollakse tegelikult kultuuriministeeriumi käepikendus (istuv kultuuriminister on nõukogu esimees). Mitmed summad, mis peaksid olema ministeeriumi eelarvereal, võetakse kultuurkapitali arvelt, näiteks kultuuriajakirjade honorarifond.

Kusjuures toetama ei kiputa klassikalisi kultuuriajakirju nagu Looming, Keel ja Kirjandus või Akadeemia, vaid palju marginaalsemaid väljaandeid.


Kahtlemata on kultuurkapitalist olnud Eesti kultuurile ikka rohkem kasu kui kahju. Ilma kultuurkapitalita olekski ilmselt Eestis võimutsenud täielikult röövkapitalism.

Kuid ka kultuuritegelased on inimesed, ja nii nagu iga organisatsiooni maailmas, tabab seda mandumine. Selleks tulekski vaadata üle kultuurkapitali tegevuspõhimõtted – just Eesti kultuuri parandamise nimel.

Kultuurkapitali imelikud eraldised on probleem, mitte see, kas kultuurkapitali võiks lehelugudes nimetada «kulkaks» või mitte – vahepealsetel aastatel oli see vaata et põhimure.


Kultuuri ei saa mõõta, seega ei saa täpselt hinnata kultuurkapitalist toetust saanute panust, kuid samas ei tohiks mõõdetamatus olla argumendiks raha laristamiseks. Raha kasutamist ja jagamist seevastu saab mõõta. Nende kahe vahel tulebki leida kompromiss, kuid tundub, et praegu on kompromissi asemel mõõdetamatu rahalaristamine.

Tagasi üles