Eesti on alati olnud tuultele avatud maa. See on juba toonud meie randadesse särtsakaid tuulevurre ja samavõrra ka poleemikat. Olgu kuidas on, aga tuul tõmbab. Tõmbab nii raha kui ka tootjaid.
Tuumatango tuulises lepikus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuuletangole lisaks on vallandunud teatud ringkondades tuumavaimustus. Selle lõhnata, maitseta ja värvuseta pisiolluse abil lubatakse terve Eesti rahvas ja pool Skandinaaviatki õndsaks teha. Plaan tundub olevat selline, et imepuru ostame laenuga Kaspia tagant, massina ehitavad muumaamehed, särtsu müüme Rootsi ja helendava muda matame kuhugi lauda taha maha. Bisnis nagu Botswanas!
Võib mõista mõne tegelase ahvatlusi osaleda miljardiinvesteeringute meepoti jagamisel. Energiamajandus jääb ju miljardiäriks ka siis, kui majanduse imepill euro peaks saabuma ja kroon kolikambrisse kolima.
Mis siis, et vananev, kallis ja ohtlik aatomikeetmise tehnoloogia on asendumas hoopis uuemate lahendustega, mis juba praegu laborilaudadel avalikkuse ette väljumist ootamas ja mis seda valdkonda oluliselt lihtsamaks ja ohutumaks muudavad.
Mis siis, et mõni riik, kes seda vanemat kola juba aastakümneid teinud, on loomulikult huvitatud oma inimestele töö andmisest ja ladude tühjendamisest vanast kolast kalli ja lolli raha eest.
Aga ega raha pole alati loll, loll pole ka estolobist! Pisut rahapudistamist ja otsuseostmist ning pappi nagu pajupille. Mis siis, et riik maksab aastakümneid laenu, tuumakeskküte müttab, sest seisma seda ka ei saa jätta. Särtsu müüa ka ei saa, sest liiga kallis teine! Teistel ju uued-odavad riistad käigus ja meie särts soojendaks vaid vett Venemaa gaasitoru ümber.
Äkki seekord teeks enne mõned lihtsamad arvutused ja vaataks, palju meile seda energiat üldse juurde on vaja? Võtaks ette ühe suurema energiasäästuprogrammi, vaataks üle oma tarbimise ja alustaks kas või torude soojustamisest?
Eesti on üks rikkamaid riike puidumassilt elaniku kohta, ka päikesevalgus paistab ja tuul puhub. Tuleks ajada need omavahel ilusasti tasakaalu, arendada välja meie metsa juurdekasvu säästlik ärakasutamine nii, et Eesti metsad korda ja võsad viirgu saaks ilma loodusele liiga tegemata. Mis peamine – raha ja töökohad jääks koju.
Kui nüüd pärast säästmist ja kodukütte lisamist numbrid ritta saavad, selgub äkki, et seda tuumakatelt polegi vaja. Milleks siis viia miljardid maalt välja kauge tooraine ja välismaise vanatehnika eest mujalt Hansudele ja mõnedele kodumaistele Kaval-Antsudele? Meil siin omalgi Rootsi pankadega kaua veel kanu kitkuda ja ega rahvas sellist kahtlast lisaliisingut ka vaja.
Kas järgmine geniaalne äriidee on osta Togliattist ära vanad Žiguli (Fiati) tootmisliinid, et luua meie oma autotööstus? Tark on see, kes ei torma.
Tegevusprogramm võiks seega olla järgmine:
1. Teeme oma lekkiva ja lokkava energiamajanduse vähemalt 20% säästvamaks.
2. Arvutame välja, palju saaks lisaressursse tuuleenergia mõistlikust kasutamisest, metsa säästvast majandamisest, uute tehnoloogiate abil toodetavast valgusest ja biogaasist.
3. Äkki siis tõdeme, et suur raha jääbki koju, tuumaahi kaugele – energiat aga jääks ülegi?
Ja kui selgub, et tulevikus kuidagi tuumaenergiata ei saa, ootame pisut ja ostame vajaliku tehnoloogia sisse, kui on hea aeg ja võimalus kasutada paremaid masinaid! Kui aga kohe mürinal suurt auku maasse kaevama hakkame, siis kus on meie energeetika detsentraliseerimise ja energiajulgeoleku mõte? Kas suitsevale Narvale lisandub lihtsalt helendav Paldiski?
Pakun välja, et enne tormamist tasuks lihtsalt natukene talumehe kombel enne mõelda. Eesti võiks ju olla esimene täielikult taastuvenergiale üleminev riik maailmas. Meil on selleks kõik eeldused olemas.