Kommentaar: Rõõm, ei muud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aplodeerisin ESS Pärnu võrkpalliklubile neljapäeva õhtul püsti seistes. Ma pole pärnakatelt nii võimsat esitust näinud, üle hulga aja kogesin kirjeldamatut mõnusat vaimustust. Portugallastele ja brasiillastele ei antud võimalustki hinge tõmmata ja end koguda. Tapamaja, mitte Rabahall, ütlesin ma pärast mängu Raul Reiterile, võitjate abitreenerile.
Olen pärnakate peatreenerit Pasi Rautiot kritiseerinud. Mu meelest on ta vahel ülemäära ettevaatlik, vahetevahel jääb mulje, et tal pole meestele mängu ajal midagi öelda.
Viimasel ajal olen hakanud endas kahtlema. Kaldun sisimas noogutama neile, kes väidavad, et Rautio teeb kõik vajaliku ära enne: treeningul, mängueelsel koosolekul, jõusaalis.
Võistluspingest laetuna platsi kõrval seistes polegi mõtet palju lobiseda. Erinevalt enamikust treeneritest ei ürita Rautio siis enam mängijaid mängima õpetada. Ta ei käratse, kuigi põleb seesmiselt silmanähtavalt.
Mängijad on vist mõistnud, et otsuseid tuleb neil endil väljakul ja vastavalt olukorrale välkkiirelt langetada. Treenerite põhitöö on selleks ajaks lõppenud.
Surusin mängu järel Rautio kätt. Peatreener räägib vähe, aga meeskond mängib. Vastupidine variant meis rõõmu ja vaimustust ei tekitaks. Eriline tänu kuulub talle pooleestikeelse intervjuu eest Vikerraadiole.
Pärnu võrkpalli sõjakäik Euroopasse pole veel lõppenud.