EESTI KONGRESSI juubel läinud nädala lõpul oli rõõmupidu tervele kodanikkonnale, sest 20 aastat on piisav aeg, et mõista: otsus taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel oli ainuõige.
Jaanika Kressa: Eesti Kongress tagas õigusliku järjepidevuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et tollastest sündmustest saaksid osa ka noored, juba vabaduses sündinud kodanikud, valmis Jaan Kolbergi dokumentaalfilm «Rahva vabadus», mille DVD kingitakse kõikidele Eesti koolidele näitamiseks kodanikuõpetuse tundides. Alates märtsi lõpust linastub film mitme Eesti linna ja küla kinos ja kultuurimajas.
OSA «RAHVA VABADUSE» kaadritest on filmitud Põhja-Viljandimaal, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) sünnikodus Pilistveres. Peale pastor Vello Salumi näeme filmis veel kolme Viljandimaa päritolu tulihingelist Eesti patriooti, kellel igaühel on jutustada oma lugu. Helju Kalam ja Pilve-Elvi Kuum Abjast ning Heino Martinson Saarepeedilt kiirgavad praegugi kunagist ERSP vaimsust.
1990. aasta 11. ja 12. märtsi sündmusi meenutab filmis hulk Kodanike Komiteede aktiviste. Kõlab vaimulik eesti muusika ja loetakse palveid. Eesti Kongressi esimehe Tunne Kelami sõnul poleks eesmärgini jõutud ilma kõrgema kaitseta ja paljude inimeste ängistavatel aegadel Jumala poole pöördumiseta. Usk aitas kannatused mõtestada ning hoidis meeles, et on olemas kõrgem õiglus ja katsumused tasuvad ükskord ära.
«ME PEAME olema tänulikud ning oma vabadust ja väärikust jätkuvalt kaitsma. Eesti jaoks pole areng lõppenud. Me pole kuskil turvalises sadamas, kus võiks ennast lõdvaks lasta,» ütleb filmis toonastest vabadusvõitlejatest nüüdseks kõige kaugemale jõudnud poliitik. Tunne Kelam on üks Euroopa parlamendi 736 liikmest ja Euroopa parlament esindab otseselt kodanikke.
Sama idee oli Eestis 21 aastat tagasi, kui jõuti järeldusele, et Eesti Vabariigi järjepidevus pole abstraktne mõiste. See pole seotud ainult rahvusvahelise õigusega, vaid Eesti Vabariigi kodanikkond eksisteerib lihas ja veres, ta on ainult saanud vahepeal Nõukogude passid.
Tunne Kelam nendib, et Eesti Kongressi järel külastas Tallinna Tiibeti eksiilvalitsuse välisminister ning Linnart Mälli algatusel toimus 1990. aastal Tallinnas ja Tartus kaks ettevalmistavat nõupidamist, mis viisid selleni, et 11. veebruaril 1991 kirjutati Haagis rahvaste palees alla Esindamata Rahvaste organisatsiooni põhikirjale.
«See paisus üle 50 liikme ja teda on õigustatult nimetatud alternatiivseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniks. Oktoobri algul külastas Eesti Kongressi kutsel Eestit esimest korda tema pühadus dalai-laama, kes tuli Lätist, peatus Tartus, Tallinnas oli tal avalik esinemine ja vastuvõtt raekojas,» meenutab Kelam.
ERSP, Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Kristliku Liidu algatatud Eesti Kodanike Komiteede liikumine oli meie ajaloo suurim rahvaalgatus: ligi 800 000 inimest koos lastega panid ennast kirja, kuigi paljud neist kartsid. Kodanike registreerijad, kes 20 aastat tagasi tegid ära suure töö, olid valdavalt omakasupüüdmatud inimesed, kellest kõigi nimesid me praegu enam ei tea.
KUI SAGELI me räägime, et rahvas vajab eeskujusid ja kangelasi. Ometi on need eeskujud ja kangelased meil olemas, meie endi keskel, veel meie kõrval. Jaan Kolbergi film pakub neid meile rohkesti ja arvestades seal etteastuvaid isiksusi, tuleks teha veel mitu filmi. Pealegi kibekiiresti, sest juba neidki kaadreid vaadates tekib tänutunde kõrvale kahetsus: miks valmis see film alles nüüd? Oleme kaotanud palju väärtuslikku aega, mil oleks tulnud meie tulevastele põlvedele tunduvalt rohkem ajalugu talletada.
Selle filmi vabadusvõitluse sümbol on Eve Pärnaste, kes aitas filmi valmimisele kaasa praktiliste asjade korraldamisega. Just see naine on inspireerinud filmi loojat ka sisulises mõttes: Jaan Kolberg tunnistab, et Eve Pärnaste oli tema peas otsekui vabadusliikumise sümbol juba ammusest ajast.
Eve Pärnaste on nii ERSP kui Eesti Kongressi ajaloo jäädvustamisel osutunud tõesti asendamatuks. Möödunud nädalal nägime ETV saates «Vabariigi kodanikud», kuidas see paindumatu daam ajab vanadele kommunistidele hirmu nahka isegi veel nüüd, 20 aastat hiljem. Rahvarinde aktivistid veiderdasid aga eetriaja tühja juttu täis, sest nad ei suutnud tunnistada, et nemad olid 20 aasta eest eksiteel, kui ihalesid liidulepet.
FILMIS «RAHVA VABADUS» leidub ka ajalooline foto Sõltumatust Sakala Seinast Viljandis Tallinna tänaval, kus Eesti Kodanike Komitee allkirju korjas. Loodetavasti saab see paik ka tähistatud, kui vabaduses sündinud koolipingist välja kasvavad ja Viljandi volikogu üle võtavad.