Marvi Paulberg: firmajuhiks on elu mind õpetanud, kutselt olen rätsep

Naine tootmisettevõtte eesotsas on Pärnumaal haruldane nähtus. Üks neist haruldustest omab ja juhib Audru südamikus äädika- ja krevetitootmisfirmat Japs M.V.M. See on Marvi Paulberg.

Läbinisti pärnakas Marvi Paulberg, kes aasta lõpus tähistab oma esimest juubelit, on kuraditosin aastat pühendanud oma firma ülesehitamisele.

Japs-firmasid on Pärnumaa ettevõtete kaardil kaks: Japs AS ja Japs M.V.M. Miks kaks toiduainetööstust sama nime all?

Aastal 1992 sündis Japs AS. Nime sai kokku firma asutanud kahe abielupaari meespoolte - Jaak Paulbergi ja Arved Sooviku nimede esitähtedest.

Abikaasa Jaagu ja venna Arveti kõrval töötasime meiegi, nii mina kui vennanaine.

Japs alustas Audru südamikus rendipinnal, lõi aiandi vanas olmehoones äädikatootmise püsti. Esialgu olime rendipinnal, siis ostsime maja omaks ja ehitasime selle pilkupüüdvaks ning sisustasime uusimate tootmisliinidega.

Äädikatootmisele lisandus kalatööstus Pärnus ja vähe hiljem krevetitootmine Audrus.

Kuna kalatööstus vajas kaasaegseid hooneid ja selleks oli vaja pangast kõva laen võtta, tegime 1999. aastal vennaga riskiotsuse, et lööme firma kaheks. Vennas päris Pärnu-osaluse ja mina Audru poole. Nii sündiski too Japs M.V.M. Suurtähed Japsi järel tulevad mu poegade ja minu eesnime esitähtedest või nagu lapsed ütlevad: Japs on Marko, Veiko ja muti firma.

Kas pojad on firmale vaid nimetähed andnud või asunud selles töölegi?

Marko (28) töötab firmas tegevdirektorina, Veiko (26) on Ameerikas. Läks turistina ilma uudistama, sai seal sõpradega kokku ja otsustas San Fransiscos edasi õppida.

Ma usun, et ta kord naaseb ja koos Markoga minult ettevõtte üle võtab.

Teie olete aktsiaseltsi juhataja ja poeg on tegevdirektor. Kas töökorraldusele on ema ja poja suhe kasuks või pinnuks silmas?

Mina ei ole kamandaja tüüpi, kuid vahel nõudmiste esitamisest ei pääse ja siis kuulen tootmisdirektorit hädaldamas, et “ema, noh…”.

Saame hakkama, nagistamist tuleb vahel ette, kuid lõpptulemuse suhtes jõuame üksmeelele. Noortel on noorte mõtted. On juhtunud, et ma pole poja tegevussuunast just vaimustunud, kuid olen lasknud tal omatahtsi teha. Ebaõnnestumine on talle hea õppetund.

Kuis oleks, kui vahetaksite üksteisega rollid?

Ma arvan, et ei juhtuks miskit hullu. Pole kahtlust, et selline aeg võib kord kätte jõuda. Kuskilt maalt pean juhtpositsiooni noortele loovutama.

Nutikas tegu, see äädikatootmine. Kes teist selle ideega lagedale tuli?

Arvan, et vennas. Oli selline aeg, kui sügiseti - konserveerimise hooaja alguses - olid äädikasabad poes pikad ja kes leti ette sai, see vähema kui kümne pudeliga sealt ei lahkunud.

Turg oli meie ees lai ja konkurentsivõimelised oleme tänase päevani. Oleme Eestis suurim äädikatootja, teadaolevalt tegeleb sellega veel paar väikest firmat. Tavalise lauaäädika kõrval pakume õunaäädikat ja sellelgi on hea minek.

Kust see kalaisu tuli?

Minu vend ja isa olid kalurid. Kuna meile abikaasaga kuulus kanalisatsioonitööde firma Seekel ja tegutsesime kodu juures Vana-Pärnus Põllu tänaval, kus oli vaba maatükk, sündiski idee rajada sinna kalatsehh. Nõnda käivitus äädikatootmise kõrval samal aastal kalatööstus.

Nagu ütlesin, firma kosudes oli jaksu ehitada kõigile euronõuetele vastav kalatööstus Jannseni sadamasse ja Põllu tsehh lõpetas. Seal tegutseb nüüd kellegi õmblusfirma.

Nii Pärnumaa kui üleriigiliste ettevõtete hulgas on Japs ASil tegija kuulsus, kuidas teil läheb?

Meie lavale ei trügi ja ega suurte tegijatega meid võrrelda saagi. Halvasti meil ometi ei lähe, aasta-aastalt kasvab käive ja mullu saime jagu kümnest miljonist kroonist.

Muidugi tuleb ette tööseisakuid, sest turg on tundlik ja käitub vahel üsna kummaliselt.

Meie tööpere on üksmeelne, töötajaist enamik on kohapealt Audrust. Samal ajal on selge, et lisatööjõudu ei tasu paikkonnast otsida. Kes on tahtnud ja suudavad tööd teha, on rakkes.

Uus lõik on firmas autotransporditeenus, veame Pärnu kalatööstuse toodetut välismaale ja naaseme uue koormaga. Päev tagasi näiteks tuli meie auto Peterburist, kuhu ta viis Hollandist toodud lillekoorma. Oleme suutelised teisegi auto sõitma panema.

Olete eduka firma juht, ehkki pole oma ütlust mööda ärijuhtimist õppinud.

Olen väljaõppinud konstruktor-modelleerija ehk laste-, naiste- ja meesteriiete rätsep. Töötasin aastaid Pärnu moeateljees.

Tallinna kergetööstustehnikumi järel oli plaanis jätkata kõrgkoolis, kuid siis tuli meheleminek ja sündisid lapsed.

Japsi asutamisega alustasime nullist, samm-sammult arenesime ja kogusime teadmisi. Kui vend ja abikaasa olid juhtpositsioonil, siis minu teha oli kaadritöö, kassamajandus ja kõik muu, välja arvatud raamatupidamine.

Ma võin uhke olla, et leidsin firmasse väga tugeva raamatupidaja. Muide, firma jagunemise järel päris vend linna osa koos raamatupidajaga ja mul oli teist korda õnne leida asja- ja kohusetundlik raamatupidaja omasse firmapoolde, siia Audrusse.

Ütleksin nii, et kõrgkool andnuks mulle hariduse, kuid ei iialgi juhi või töökorraldaja oskusi. Kogemused annavad tööks kindluse.

Inimesed, kes teid tunnevad-teavad, räägivad teist ülivõrdes: asjatundlik juht, suurepärane vestluskaaslane, kena naine pealekauba. Kas kurja silma välgutamine on teile tundmatu?

Loomult olen ma tagasihoidlik, ent vahel on mõni öelnud, et oskan ikka kurja silma ka välgutada. Mul ei ole kombeks kärkida, kõiki arusaamatusi annab lahendada rahulikult. Ja pean ütlema, et olen suutnud luua oma ümber teotahtelise meeskonna, kus alustanuist pole keegi lahkunud.

Tugev peate te küll olema, sest abikaasa surma järel olete istunud temast tühjaks jäänud juhitoolile ja suutnud eluga edasi minna.

Abikaasa oli tugev firmajuht, äärmiselt tore abikaasa ja isa oma poegadele. Vähk sellest ei hoolinud. Tänu vennale, kes mind matuse järel kohe järgmisel päeval tööle kamandas, suutsin end löögist toibutada ja südamevalu töösse matta.

Mu kõrval on palju sõpru, häid inimesi, kes on mulle alati suureks toeks olnud. Tuge ei vaja üksnes väetid, kõige tugevamgi võib sattuda kuristiku veerele, kust murdumiseni on vaid tühine samm.

Seitse aastat saab peagi päevast, mil ma abikaasast tühjaks jäänud kabinetti astusin ja tema toolile istusin. Üksinda pidin koormat edasi vedama.

Ütlesite, et praegune töö pole teile ehk unistuste amet, kuid köitev küll. Kas meeldiv töö on kui puhkus ja tööpäeva järel erilist lõõgastust te ei vajagi?

Töö on töö, vahel koormav, sest ükski asi ei edene iseenesest. Otsime toodangule turgu, et seda mitte lattu toota. Kui äädikat toodame Eesti turule, siis krevetid marinaadis lähevad üle piiri läände tagasi.

Kodu on pelgupaik igaühele, kiirustan sinna, kui saan olla lapselapsega. Kui omad lapsed olid väikesed, ei jätkunud nende jaoks aega. Nüüd lapselapse kasvamist jälgides adun tihtipeale, kuivõrd hästi kohaneb inimlaps muutustega. See viiene jõngermann on arvuti taga juba kõva tegija.

Kodus on mul kasski, omapärane ja tark. Ta pilgus on sügav kurbus, kui taipab, et asutan lahkuma.

Naistepäev on ees, kas see päev tähendab teile midagi?

Naistepäev on tore päev, oli seda vanasti ja on nüüd. Arvan, et polegi oluline sel päeval töövaba päeva saada. Naistele on tähtsam tunnustus, sest mis salata: naine kannab elus ikka mitut koormat.

Nagu meil tavaks, kostitan naisi pidupäevakoogiga. Naistepäeva teeb eriliseks veel see, et meie 60 töötegija hulgas on vaid kuus meest.