Maja teises otsas elanud õpetaja kolis kevadel mujale ja et see pool tühjaks jäi, sündis mul kinnisidee päästa maja muuseumile, selgitas Pukk. Kuna vald toetas ettevõtmist, sai maja vähese remondiga vanavara hoidlaks kõlblikuks kõpitsetud.
Olin ju keldriruumidega harjunud, kuid seal oli ikka väga kitsas, meenutas Pukk. Muuseumi varast vaid neljandikku sai näidata püsiväljapanekul ja kümme külastajat korraga tekitas kaose. Vara on üle 3000 eksponaadi, alustades pisiesemetest kuni riidekapi-sängini.
Pukk rääkis, et paikkonna inimesed on annetanud muuseumi varamusse unikaalseid esemeid esivanemate ajast, asjade otstarbe nuputamisel jäävad hätta eakamadki.
Kogus on näiteks noodatõmbaja puust vöö ja purjeõmbleja poolkindast sõrmkübar.
Noorimaile aga pakub ennekõike huvi rahakottide ja nõukogudeaegse raha näitus, ehkki rublade-kopikate ajalukku kadumisest on möödas tosin aastat.
Enim uudistatud väljapanek on Puka kinnitust mööda pudelite kollektsioon. Pärnu Õlle traatkorgiga ja sissepressitud kirjaga mitte müüdav tumedaid klaaspudeleid, Poola meetripikkust viinatoru või kolmekaelalist Wermutit on kaemas käidud pea igast Eesti nurgast ja maailma otsast.
Puka jutu järgi kinnitas Häädemeeste vallavanem Urmas Aava mõni aasta tagasi, kui muuseumil täitus kümnes tegevusaasta, et muuseum on valla ainus põrandaalune asutus ja võib oma 20. aastapäeva tähistada maapealseis ruumides.
Eile muuseumi avamisel tõdes Aava, et vanavara õnnestus maa alt päevavalguse kätte tuua märksa varem tänu muuseumijuhi asjalikule tegutsemisele. Mul on väga hea meel siin olla, sest sajand vana kõrtsikoolimaja on muuseumiks kui loodud, lausus ta.
Aava sõnutsi võtab muuseumi ülalpidamine valla aastaeelarvest ligi 70 000 krooni. Tuleme toime, piletiraha me sissepääsu eest küsima küll ei hakka, toonitas vallavanem.