Arhitektuur integreerib alati oma loomishetke, on selle peegelpilt, märgistab ajastu sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi, ka kunstilisi väärtushinnanguid. Arhitektuur on mäluvahend, mis aitab meil ajaloost teadlikuks saada, kirjutab kunstiajaloolane Krista Kodres. Seepärast väärivadki säilitamist ka need ehitised, mille on püstitanud võõras riigikord.
Ajaloo käik Eestis on viimasel aastatuhandel kulgenud nii, et siinne kultuur on pidanud pidevalt seisma vastakuti talle võõraga. See, sageli pealesunnitud kooselu on jätnud jälgi, mis ilmnevad nii Eesti maastikus, asustuses, hoonetes kui ka inimeste meeltes.
Lähikuudel on seoses Tallinna linnahalli oleviku ja tulevikuga ehituspärandi probleemistik taas aktualiseerunud ning ärgitanud paljusid sõna võtma.
Seejuures on kõlanud rohkelt kriitikat kunagise, 1996. aasta otsuse kohta võtta linnahall kaitse alla. Olles üks nendest, kes tollal lähimineviku arhitektuuri kaitsmise ettepanekuid tegi, tahaksin neid põhjendada. Muidugi ei ole asi vaid linnahallis, tegu on üldisema probleemiga.
Kuidas suhtuda (arhitektuuri)pärandisse, mille sisu pole meile poliitilistel põhjustel justkui vastuvõetav? Kas leidub mingeid argumente, mis seda hoiakut võiksid korrigeerida? Miks peaksime kaitsma ja rahaliselt panustama meile «võõrasse»?
Neile küsimustele ei saa vastata ilma ajalukku vaatamata ja küsimata, miks ja kuidas on lääne kultuuriruumis tekkinud muinsuskaitse traditsioon, mille rüpes kujunenud hoiakutele ja väärtushinnangutele toetub ka praegune Eesti muinsuskaitse.
Ehk kõige olulisem on meeles pidada, et nn mälestise mõiste formuleerimine algas valgustusajastul, mil seda hakati käsitlema mitte «asjana iseeneses», vaid eelkõige teatud rahvuskultuuri jaoks olulise mäluvahendina.
Sellisel tõdemusel olid tegelikult Euroopa kultuuris väga sügavad, antiiki tagasiulatuvad juured: juba Vitruvius kirjutas, et ehitised võimaldavad keisritele kuulsuse, mis kestab aegu pärast nende surma: arhitektuur on memoria, märk, mis «asendab» ja «räägib».
Valgustusajastul transponeeriti see idee keisrilt rahvusele ning sealtpeale on ehituspärandil olnud oluline osa protsessis, mida on nimetatud rahvuse konstrueerimiseks: rahvused on teatavasti eelkõige «kujutletud kogukonnad», milles ühine identiteet ei teki iseenesest, vaid seda kujundab, muu hulgas mälupoliitika kaudu, ühiskonna eliit.
Saksa ajaloolase Reinhard Kosellecki tabava tähelepaneku järgi suunavad protsessi kuus P-d: preestrid, professorid, PR-spetsialistid, poliitikud, poeedid ja publitsistid.
Ajalugu on näidanud, et nende kuue P huvid ei pruugi alati ühtida, sest nad esindavad, oma positsioonist ja ametist tingituna, maailma erinevalt mõtestavaid ideoloogiaid.
19. sajandi jooksul kujunesid ehitusmälestiste kui rahvusliku pärandi ideele toetudes välja riiklikud institutsioonid ja seadused, milleta «kultuurrahvust» juba enam ette kujutada ei osatud. Laienesid aga ka muinsuskaitse teoreetilised alused.
20. sajandi algul sõnastas Viini ülikooli kunstiajalooprofessor Alois Riegl tänaseni muinsuse mõistemahus oluliseks jäänud kaks väärtust: vanadusväärtus ja mälestisväärtus; viimase komponendiks ka kunstiajalooline ehk esteetiline väärtus.
Kunsti- ja arhitektuuriajaloolased kirjutasid rahvuslikke kunstiajalugusid, kus – võrdlustes teistega – püüti välja selgitada oma rahvusliku pärandi iseloomulik «karakter», mida käsitleti «rahvusliku vaimu» kandjana ühes või teises ajastus. Iga järgmist põlvkonda vaadeldi kui moraalselt kohustatud «pärijat» selles lakkamatult rahvuse parema tuleviku poole kulgenud ahelreaktsioonis.
Eesti ala kultuur ei jäänud sellest kõigest muidugi puutumata. 18. sajandil tärganud balti valgustus eesotsas Hupeli ja Merkeliga alustas ajaloouurimist ja -tõlgendamist ning 19. sajandil jõuti ka oma kunstiajalookirjutuseni.
Tollasele Euroopale tavapäraselt oli esmalt huviobjektiks keskaja arhitektuuripärand, mille puhul küll kurdeti selle tagasihoidlikkust võrreldes esteetiliselt võimsa ja keerulise prantsuse ning saksa katedraalarhitektuuriga.
Tähendusrikkaks aga aitas keskaja-arhitektuuri kirjutada selle märgilisus balti kultuuri jaoks: seostamine baltisaksa nn kultuurträägerluse missiooniga ja enese positsioneerimine lääne-kristliku kultuuri «viimse kantsina». Nagu näha, kaasati arhitektuuripärand baltisaksa kultuurimälu ja identiteedi nurgakivide formuleerimisse.
Eestlaste, nagu mitmete teistegi koloniseeritud rahvaste jaoks, oli asi palju keerulisem. Ühelt poolt rahvusliku liikumisega selle juhtide selgelt teadvustatud tahe saada kultuurrahvaks ning teisalt n-ö olematu (suuline) ja nähtamatu ajalugu.
Nähtamatu muidugi selles mõttes, et rehielamus ja talupoja materiaalses kultuuris ei tajutud 19. sajandil neid väärtusi, mida tänapäeval hindame. Rääkimata sellest, et nende esteetika ei vastanud arusaamale klassikalisest ilust.
20. sajandi alguses Kristjan Raua ja mitmete teiste alustatud vanavarakogumise ja selle tegevuse argumenteerimise käik demonstreerib ilmekalt püüdlusi luua nii oma, eestlaste ajalugu, kui ka kaasata sellesse arhitektuurne ja materiaalne pärand, selle esteetilisi omadusi sobivaks kirjeldades.
Ajaloolane Linda Kaljundi on näidanud, kuidas ärkamisaegne ilukirjandus tegeles analoogselt eestlaste «oma ajaloojutustuse» loomisega.
Hiljuti kaitsti Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis magistritöö teemal «Eesti muinsuskaitse ja võõras pärand. Muinsusteadlikkuse kujundamine 1920.–30. aastail».
Kristina Jõekalda uuris, mil moel sai noor eesti rahvus teadlikuks oma riigi 700 aasta vanusest «võõrast» arhitektuuripärandist, kes olid selle protsessi olulised suunajad, missugune oli argumentatsioon.
Cum laude’ga hinnatud töös analüüsis autor rohke arhiivimaterjali ja perioodika toel 1925. ja 1936. aasta muinsuskaitseseadusi, mälestiste arvelevõttu kunstiteadlaste ja arheoloogide juhtimisel, mälestistealase riikliku propaganda ja pedagoogilise töö põhjendusmustreid. Tööst selgub üsna üheselt, kuidas kõik pärandi «konstrueerimises» osalejad nägid selles just nimelt rahvuslikku vara ja uhkust.
Protsessi näitlikustamiseks tahaksin korraks peatuda sellel, missuguseid argumente kasutasid kunstiajaloolased. Alustuseks tuleb meeles pidada, et esimesed eesti soost kunstiajaloolased lõpetasid Tartu Ülikooli alles 1920. aastate teisel poolel ja sisuliselt oli sinnamaani muinsuskaitsetegevust aidanud suunata ülikooli rootslasest kunstiajalooprofessor Helge Kjellin.
Esimeste lõpetajate seas oli Voldemar Vaga, kes samuti osales väga aktiivselt arhitektuurimälestiste arvelevõtmisel – st väärtushinnangute formuleerimisel ja valikute tegemisel.
Tema vend Alfred Vaga aga kirjutas esimese eestlasena «Eesti kunsti ajaloo» (1932). See 350-leheküljeline raamat käsitles keskaega ning Eesti territooriumile nn vallutajate initsiatiivil kerkinud linnuste, kirikute, kloostrite ja linnaelamute arhitektuuri ja kunsti!
Alfred Vaga oli teadlik ettevõtmise radikaalsusest, ta põhjendas oma tegu nii: «Nüüd, mil /.../ eesti rahvas on i s e (A. V. sõrendus) oma loova kultuuri ja arengusuuna määrajaks, on saanud möödapääsemata vajaduseks ka ümberorienteerumine suhtumises oma maa mineviku kunstiloomingusse – lähenemine sellele üldtunnustatud kunstiajalooliste põhimõtetega /.../ On aeg aru saada /.../, et kõik, mis on sündinud aegade kestel kunstide alal meie kodumaal, kuulub kõigepealt e e s t i (A. V. sõrendus) kunstiajaloosse /.../».
Selles e e s t i kunstiajaloos on kaks perioodi: balti ja eesti kunsti periood, kusjuures Vaga rõhutas, et ka esimese puhul võib näha mitte üksnes «baltlaste» vaid ka eestlaste panust. Hiljem kordas sama ideed Voldemar Vaga oma «eesti kunsti ajaloos», mis ilmus vihikutena 1938. aastast alates.
Võõra pärandi omakstegemise argumentidena toodi välja territoorium ja ajalooline osalemine selle loomises, kunstiajalooliselt väärtustati arhitektuuripärand Stockholmi ülikooli professori Johnny Roosvali lansseeritud «Balti-Põhja kunstiterritooriumi» kontseptsiooni abil, mis rõhutas Läänemere-äärse regionaalse kunstiterritooriumi ajaloolist omapära ja oli muu hulgas vastukaaluks tähtsate metropolide ja maailmakunsti šedöövrite vaatepunktist kirjutatud nn suurele kunstiajaloole.
Kahekümne Eesti Wabariigi aasta jooksul olid niisiis püüdlused suunatud siinse arhitektuuripärandi «omaks» tegemisele ja selle hoiu põhjendamisele. Sellega polnud nõus sugugi mitte kõik. Eriti ilmekaks näiteks oli Mart Kalmu poolt raamatus «Toompea loss» (2008) kirjeldatud ja rahvusradikaalsest retoorikast kantud plaan lammutada Aleksander Nevski õigeusu katedraal – Vene võimu sümbolehitis.
Ja muidugi, kui 1930. aastail tahtis noor ja eneseteadlikumaks saanud Eesti Wabariik kujundada Toompead oma maitse järgi, siis lammutatigi sealt ka osa ajalooliselt baltisakslastele kuulunud linnapaleesid.
Nõukogude võimu ja Eesti NSV pärandipoliitikast kirjutan pikemalt järgmisel aastal ilmuvas uue «Eesti kunsti ajaloo» 6. köites. Ka on sel teemal EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakonnas valminud paar bakalaureusetööd.
Uurimisi lühidalt kokku võttes saab väita, et minevikukultuuri õigustatud «pärijana», nagu Lenin proletariaadi riiki kirjeldas, ning kantuna soovist omada kultuurriigi imagot, kanti NSVLis arhitektuuripärandi eest seaduslikult hoolt.
Ideoloogilistel ja majanduslikel põhjustel sai totalitaarriik sellest küll ka iga hetk taganeda: nii tõmmati 1950. aastail maha pea terve Narva vanalinn, Pärnu Nikolai kirik ja palju muud.
Eriti Stalini ajal püüti ehitus- ja kunstipärandile anda senisest erinevaid tähendusi, väärtustades (ka esteetiliselt) eriti 18. ja 19. sajandit, sest siis loodu oli «Eesti ala Venemaaga ühendamise viljakas tulemus». «Saksa röövvallutajate» jäetud keskaja-mälestised aga olid säilitamist väärt, kuna olid eesti rahva poegade kätega ehitatud.
Eestlaste endi jaoks aga sai ENSV ajal muinsuskaitsest üks legaalseid vahendeid, millega kinnitada oma kuuluvust Euroopa kultuuri, mida siinne pärand visuaalselt kõige otsesemalt ka tunnistas.
Isegi kolhoosiesimeestel polnud vähimatki probleemi unustada sellega seoses 700-aastane orjaöö ja anda palju raha balti mõisate restaureerimiseks. Olgu öeldud, et mõisaarhitektuuri mälestisena käsitlemiseni jõutigi alles Nõukogude ajal, mitte veel 1930. aastail.
Nagu eelnevast põgusast ülevaatest näha, on ehituspärandit viimase kahe sajandi jooksul ka Eestis «ärakasutatud» rahvusliku ja kultuurilise identiteedi loomiseks ja kinnistamiseks.
Võõras ajalooline pärand on avalikkuse silmis väärtuslikuks kujundatud tänu rahvuskultuuri ideoloogia tugevatele argumentidele. Missuguses seisus oleme praegu ja kas ajalugu tasub võtta «elu õpetajana», nagu väitis juba Cicero?
Mu meelest oleme tänases Eestis paljuski samas situatsioonis, nagu oli Eesti Wabariik 1920.–30. aastail: olles läbi teinud radikaalse ühiskondliku pöörde, ehitame uut riiki.
Sellega käib kaasas väärtushinnangute taasformuleerimine, mis omakorda tähendab «läbirääkimisi» väga paljudes küsimustes. Nende hulka kuulub ka küsimus suhtumisest Nõukogude aja pärandisse.
On ilmne, et paljude jaoks on see vihatud režiimi «võõras pärand», seetõttu väärtusetu. Tõrge selle omaks tegemise suhtes on kindlasti loomulik, sest «mälutöö» oma minevikuga pole olnud kerge protsess üheski ühiskonnas. Nii pole see ka mugav V. I. Lenini nimelise kultuuripalee ehk Tallinna linnahalli puhul.
Siiski, senist pärandi kujundamise ja aktsepteerimise kogemust arvesse võttes võib oletada, et järgmiste põlvkondade jaoks omandab probleem sootuks teise varjundi. Õieti on suhtumise muutust juba märgata: möödanikuhaavadeta põlvkonnale on ENSV arhitektuur huvitav juba täna.
See huvi on muidugi seotud nõukogude kultuurist arusaamise vajadusega ning toobki ka meid veel kord tagasi arhitektuuripärandi kultuurilise tähenduse ja funktsiooni juurde.
Arhitektuur integreerib alati oma loomishetke, on selle visuaalne vahendatud peegelpilt, mis märgistab ajastu sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi, ka kunstilisi väärtushinnanguid. See vana tõdemus arhitektuurist kui mäluvahendist, kui millestki, mis aitab meil ajaloost teadlikuks saada, oli aluseks ka Nõukogude perioodi kaitsmist väärivate objektide nimestiku koostamisel.
Vähemalt sama oluline oli arusaam Raine Karbi loomingu kunstiajaloolisest väärtusest, mida erialaekspertidena pidasime oluliseks säilitada vaatamiseks nii tulevastele Tallinna linnas niisama uitajaile kui ka arhitektuurigurmaanidele.
Täiendavaid argumente Nõukogude aja arhitektuuri suhtes negatiivse hoiaku pareerimiseks peaks eelnevast leidma küllaga. Sajand hiljem võib küsimusele, kas võõra baltisaksa, rootsi ja vene ehituspärandi mittetunnistamine/hävitamine oleks Eesti Wabariigile ja selle inimestele kuidagi kasuks tulnud, kindlasti eitavalt vastata.
Praeguse liberaalkapitalistliku ühiskonna jaoks võiks tuua välja ka raha: kui palju toob sisse turismitööstus, mille üheks hoovaks on siinne suhteliselt hästi säilinud arhitektuuripärand? Küsima peaks ka, kui palju oleks Eesti tänane identiteet vaesem, kui sellesse poleks kaasatud uhkus ja tunnustus siinmail tegutsenud ühiskondade loovuse vastu? Kuidas oleks elu ilma «meie Tallinna vanalinnata», «meie mõisate ja mõisaparkideta», «meie keskaegsete kirikute ja kirikuaedadeta», «meie Kadrioru paleeta»?
Linnahalli-epopöa osas võiks aga lõpuks retooriliselt küsida: kuivõrd oleks selle hoone perspektiiv korda ja tööle saada praegu parem, kui riigivõim ja linnavalitsus poleks vahepeal soosinud Saku suurhalli ja Nokia kontserdimaja rajamist. (Kultuuri)poliitikutel võiks ajaloost olla palju õppida.