Roy Strider: Suvetuur 2008, Eestimaa looduse sümfoonia

Roy Strider .

FOTO: .

Mäletan ikka, kuidas aastakümneid tagasi lauldi lõõtsa saatel Valgret: «Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus hämarik koidule ulatab käe.» Mäletan ka, kuidas veidi hiljem, kolhoosi jaanipeol, hõiskas Marju Länik, et «lapsed, lapsed, sinna minna võite – niikuinii seal niitmata jääb hein».


Siis muidugi nihkus aga rõkkamine rohkem linnadesse. Tallinnas astus laevalt maha rootslaste popansambel Charizma (meenub ehk selline?), öölaulupeod rokkisid masse, Eestis algas päkapikudisko, meelelahutusäri ja lametuuride ajastu. Artistide karisma ei tundunudki lõpuks enam nii eriline, sündmusest sai rutiin.


Nüüd, kus majanduslangus ja sellega seotud stress kägistavad tavapäraseks muutunud lõbutsemist ning lugematud suvetuurid üksteise järel kiratsevad, võib küll tunduda, et elu kaotab värve. Endise meelelahutuse järele januneja hing kängub, peopanemise asemel ulatab hämarikukarva masendusele käe igavus.


Kuid heituda pole vaja! Käimas on järjekordne massiivne suvetuur, mis kõigile huvilistele lisaks veel täiesti muidu kätte tuleb ning mille reklaamimine isegi suure päevalehe arvamusküljel kohatu ei tundu.


See, juba mitmeid kuid Eestimaal tuuritav show annab kaugelt silmad ette loomade tsirkusele, põrmustab mängeldes Vivaldi, Rachmaninovi, Glassi ja teiste suurmeistrite suurteosed ning dekoreerib oma helide võlumaailma kordumatute ainulaadsete lavakujundustega.


Täis süütust ja seksi, tuld ja vett ning ennustamatuid passaaže, lummutab superjõudude sümfoonia oma hiidsaalis istujat. Ning kuigi seda võib olla raske uskuda, on etendused maainimestest vaatajaile tasuta – isegi antenni- või käibemaksu ei nõuta.


Linnavurledest kontserdikuulajad peavad lunastama küll bussi- või rongipileti, ehk hoopis jalgrattale vungi sisse väntama (autokütus on tänapäeval teadagi kallis), kuid pisuke väljaminek on selle kontserdisarja puhul oma küünlaid väärt.


Ning veel: kogu see majesteetlik meelelahutus toimub 24 tundi päevas ning seitse päeva nädalas.


Eestimaa loodus on ilma igasuguste sponsorite või võimudepoolse toetuseta järjekordsel üleriigilisel suvetuuril ning lööb, nagu alati, lihtsalt hinge kinni.


Ritsikate viiuliorkester paneb juba päikese loojudes oma tuhanded pillid häälde ning kordab mõned hilisõhtuses kavas esitatavad partituurid veel kiiresti üle. Dirigent tuul nopib põuetaskust taktikepi ja tõmbab sellega prooviks kahinal läbi õhu, pannes taamal õrnalt voogama kohkvel viljapead ning lõpetab poolpöördega metsale märku andes, mis seepeale varmalt kohiseb: «Oleme meiegi valmis!». Pääsukesed, konnad ja rongad seavad end kohtadele ning peagi poetab õunapuu maha ubina, mille potsatamise heli on avalöögiks uue meistritöö ainu- ja esmaesitlusele.


Kõrgemates toonides avamäng on mahe, kuid mõjuv. Nüüd võtab rütmiosa üle just taktipealt sissetulev rukkirääk, kelle «krääk-krääk» hakkab luupima metronoomi korrapärasusega.

Lava pimeneb aeglaselt, rohutirtsudest viiulimeistrid joobuvad tuule taktikepi all, selle taustal kõlab veidi ootamatu, kuid maitsekas soolo öökullilt: «Uhuu-huu!»


Ja selleks ajaks, kui tundmatud lavameistrid ja valgustajad on veel äsja nii sinavas taevas süüdanud pisikesed valguskillud ning ühe suurema, pisut lömmis kuuprožektori, võib unustada lärmisummerid ja õllefestivalid, avada kaevukülma valge veini ning silitada hajameelselt sülle ronivat kontserdikaaslast – paarikuist musta kassipoega.


Udukardinate esised lõkkepragina löökpillid häälestavad end miilavate sütega keset esinemist veidi ümber ja annavad sellega märku räägule, kes virtuoosselt oma viimase crescendo pikemaks venitab ning seejärel vakatab. Valgusmeistrid keeravad tasahilju taevakummile jälle sinakamat ja kollast tooni peale, kui samal ajal linnud siitmaalt järge üle võttes sümfoonia melanhoolsest minoorist mažoorseks laulavad.


Kas pole siis see kontserdielamus väärt ühte unetut suveööd? Võib-olla on majanduskriis ja palju kapitalistliku seniolnu ümbermõtestamine võtmeks ühele vanale tolmunud uksele, mille taga peitub ürgne võlumaailm? Suvetuur 2008 – looduse sümfoonia jätkub Eestimaal igatahes vääramatult, sõltumata inflatsioonist, rahalise sissetuleku suurusest või käibevahendite likviidsusest ning selle kontserdi pärast pole vaja ei Riiga ega Helsingisse sõita.

Kuid ometi... Mõnda aega tagasi kohtasin vana sõpra, kes Milanost naasnuna uhkeldas huvitavate, kandiliste prillidega.


«Kas tead, mis need on?» küsis semu toona. «Ei, kuid selgita!» vastasin mina. «Need on 3D prillid! Spetsiaalsed! Siin ei näe sa nendega midagi, kuid erikinno minnes vahid ruumilist pilti. Mõistad? Film ei jookse enam linal, vaid sinu ümber!»


Aga milliste kõrvaklappidega küll seda looduse imesümfooniat kuulata? Milliste prillidega Eestimaa priile suvetuurile minna? Sest äkki loodusrahvast linnasaksteks tembitud publik ei kuulegi varsti kuuldavat. Ei näe ümbritsevat, isegi kui taevased valgustajad oma mõlkis prožektori uue ja ümara vastu vahetavad.

Tagasi üles