Ühiskondliku mõju hindamine on vabaühenduste jaoks nagu oma peegelpildi silmitsemine – aus otsavaatamine tegevusele. Teoorias hea ja vajalik ei pruugi aga praktikas sugugi loodetult ja ladusalt õnnestuda. Kuivõrd oma igapäevatöös mõjust ja selle mõõtmisest mõeldakse, uuris Andrei Liimets ajakirjas Hea Kodanik.
Ütled vabakondlasele «ühiskondlik mõju» ning küllap näeb suur osa neist seepeale vaimusilmas Jaan Apsi. Just tema kirjutas möödunud aastal veebi jõudnud käsiraamatu vabaühenduste mõju hindamisest, rallis Heateo Sihtasutusega selleteemalisi koolitusi tehes läbi kõigi maakondade ning nõustab mitmeid oma mõjukuse suurendamisest huvitatud organisatsioone. Millised aga on selle tegevuse enda tulemused – kuivõrd Eesti vabaühendused oma ühiskondlikule mõjule tähelepanu pööravad ja seda mõõdavad?
Aps ei mõtle pikalt: «Väga vähe!»
Tõepoolest, sellegi loo kirjutamisel saan mitmelt organisatsioonilt intervjuusoovile vastuseks napi teate, et neil pole sel teemal midagi öelda. Küsimus, mis kasu me igapäevasest rassimisest on, paistab küll oluline, ent praktikas sellele vastamiseni ei jõuta, ei osata seda teha või siis ei väärtustata võimalikest vastustest saadavat kasu piisavalt.
Aps leiab siin vähemalt kolm põhjust, millest esimesed kaks peegeldavad ühenduste hoiakuid. Esiteks harjumuspärane heategevusest mõtlemise viis, et numbritesse surumine röövib hingega tehtavalt rõõmu. Teiseks ajapuudus: iga tund peaks minema abivajajate aitamiseks, mitte tehtu üle mõtisklemiseks.
Kolmas ja kõige lihtsam seletus on mõõtmise keerukus ning – olgem ausad – tõik, et ega seda praegu keegi väga tõsiselt nõua ka.
«Sageli on kõik vabaühenduse seisukohast justkui väga hea,» ütleb Aps ja loetleb: missioon-visioon kenasti kirjas, iga-aastased projektirahad laekuvad, ehk tekib ka pisike omatulu. «Hakata seejuures mõtlema oma avalikes huvides saavutatavast mõjust tähendaks siit üht sammu edasi.»
Küllalt lihtne on rääkida muutusest, kui eesmärgiks on päästa üks väärkoheldud kass või kinkida vajalik ratastool lihasehaigele lapsele. Mida suurem on ambitsioon liikuda üksikult üldisele, seda keerukamaks mõju tuvastamine ja teistele nähtavaks tegemine muutub.
Tavapärases heategevuses võib kokku lugeda abivajajatele kogutud asju, hoopis teine asi on aga uurida välja, kas ja millist kasu sellest pikemas perspektiivis on. «Probleem on selles, et sageli pannakse võrdusmärk teo enda ja mõju vahele,» ütleb Aps – heategevuslik kaif saadakse kätte juba abivajajale piparkoogi andmisest, kuid tegelikult peaks sinna lisanduma pikem plaan, kuidas heast tahtest sooritatud teost saaks kestev kasu.
Septembri alguses Läänemaal Roostal peetud vabakonna suvekoolis pusib oma organisatsiooni mõju kirjeldada sadakond osalejat ning Apsi sõnad saavad kinnitust – jutt tiirleb peaasjalikult tegude ümber, mida pahaaimamatult mõjuga samastatakse. Avatud on mingi keskus, allkirjastatud lepe, läbi viidud mentorlusprogramm, korraldatud see ja teine üritus. Aga edasi?
Olukord pole siiski lootusetu, kinnitab Aps. Kriitika asemel keskendub ta positiivsetele näidetele.
Ühe sellisena toob ta suvekoolis välja Keskkonnaõiguse Keskuse (KÕK), kuus aastat tegutsenud sihtasutuse, mis seadnud oma eesmärgiks, et keskkonna-alased otsused tehtaks Eestis targalt, läbipaistvalt ja avalikkuse osalusel.
KÕK-i mõjuhindamise senist teekonda kirjeldavatel slaididel, mida Aps oma suvekooli ettekandes kasutab, ilutsevad rohked erivärvilised tulbad, numbrid, skeemid, mahakriipsutamised ja juurdekirjutamised. Koos kommentaariga, et nii lihtne see ongi, tekitavad need saalis korraga kohkumuskohina ja naerurõkatuse.
«On see keeruline töö?» küsin, kui mu vastas istub KÕK-i juhatuse täiskoosseis: Kärt Vaarmari ja Siim Vahtrus.
«Jah!» kostavad nad justkui ühest suust.
Vahtrus ei varja oma algset skepsist teema suhtes. «Pikka aega ma ei uskunud selle teostatavusse. Mulle tundus, et meie mõju hindamine ei ole võimalik. Aga Jaani käsiraamat andis tõuke ning EMSL-i arenguprogramm juba konkreetsema sihi.»
«Teadsime, et me tegeleme väga paljuga,» jätkab Vaarmari, sõnastades siis kõige tähtsama küsimuse: «Aga kas meie tööl tegelikult mingi mõju ka on?»
Heast teost tõestatava ühiskondliku mõjuni on päris pikk maa. Näiteks Eesti Väitlusselts soovib tõsta ühiskondlike arutelude kvaliteeti, nii et neis saaksid otsustavaks tugevaimad argumendid. Nende korraldatud debattidel, koolitustel ja muudel üritustel saab küll nautida sõnaseade ilu ja väidete struktureeritust, ent kui ühel päeval Eestis näiteks valimiste eel demagoogiata hakkama saadaks, kuidas siis hinnata, kas tegu on just selle saavutamisele pühendunud vabaühenduse töö viljaga?
Seltsi muidu väga vilka sõnaseadmisega tegevjuht Margo Loor peab pika mõttepausi. Ehkki ta mõju hindamist üldiselt toetab, on temagi siin skeptiline. Selts kogub oma tegevuse kohta küll kümneid erinevaid andmeid, ent isegi kui neil oleks piiramatud ressursid mõõtmaks, kui palju on arvamuskultuur Eestis viimasel paarikümnel aastal just tänu nende tehtule paranenud, ei annaks seda ilmselt ikkagi päris täpselt hinnata.
Nii loeb Loor selgete indikaatoritega vähemalt sama oluliseks hästi läbimõeldud muutuse teooria, loogilised tegevusmudelid ja tubli osa tunnetust. «Usun, et ideaal pole saavutatav, aga see ei tähenda, et sinnapoole ei peaks pürgima.»
Kuidas läheb mõju mõõtmisega sotsiaalsele ettevõtlusele keskendunud vabaühendustel?
Tagurpidi Lavkast on kerge ette kujutada helget pilti – oma urbaniseerunud mullis sagivatele linnaelanikele tuuakse otse maalt kätte värske ja tervislik toit. Juba pilk nende pakutavale ajab suud vesistama: kaunilt punetavad tomatid, prisked kodumaised õunad, kõrvitsad, juurikad, selle juurde veel teadmine, et kõik on puhas ja öko. Taotletav mõju linlaste teadlikkusele toidu päritolust kuulub aga raskemini mõõdetavate nähtuste sekka.
Tegevjuht Riinu Lepa nendibki, et oma mõju mõõtmisega nad süsteemselt ei tegele, aga ettevõttel on siiski lihtsam kui mõnel muul vabaühendusel. Mõju demonstreerib juba käivegi: müüdud talukaupade koguse võrra on lavka vältinud teiselt poolt maakera toodud toidukraami.
Pikemas perspektiivis siiski keegi niisama lihtsalt oma mõju mõõtmisest ei pääse. Kasvab nii ühenduste endi kui ka rahastajate teadlikkus, miks on mõju oluline ja kuidas seda mõõta. Aina enam tahetakse näha, et antud raha toel mitte lihtsalt ei tegeleta probleemide lahendamisega, vaid et probleemid ka lahendatakse. Mida rohkem tuleb juurde neid, kes oma suutlikkust siin veenvalt demonstreerida suudavad, seda keerulisemaks läheb teistel.
Eesti vabaühendustel on Apsi sõnul hästi paigas see, mida teha soovitakse, ja ka tulemus, milleni lõpuks jõuda tahetakse. Nõrgaks jääb aga nendevaheline seos – läbimõeldud sammud, tegevuste vajalikkus ja piisavus. Samuti rõhutab Aps koostöövajadust ja avatust teineteiselt õppimisele.
Üks võimalus selleks on koguda tarkust välismaisest kogemusest. Näiteks Väitlusselts ei püüa ise ratast leiutada, vaid toetub oma lähenemises poolesaja aasta jooksul läbiviidud üleilmsetele uuringutele. Nendega on tõestatud, mida kooli või ülikooli ajal väitlusega tegelemine noorele inimesele annab, mida väitlustrennides kasutatavad meetodid täpselt teevad – näiteks kuidas arenevad sallivus ja esinemisoskus.
Pead maksab kokku panna ka sarnaste tegijatega Eestis. Aps peab võimalikuks ja kiiduväärseks sihiks koguni seda, et mitu organisatsiooni seaksid endile koos ühise mõjueesmärgi. See aitaks igaühel oma tegevusi täpsustada ja teineteise kordamist vältida.
Ka Keskkonnaõiguse Keskuse nõustamisel tuli arengukava jõuliselt rappida, mistõttu toovad juhatuse liikmed välja, et senise protsessi suurimaks väärtuseks on mõjusihtide fookustamine. «Paljust pidi loobuma,» tõdevad nad, kirjeldades keerulist valikuprotsessi, mille järel paljudest esmapilgul olulistest sihtidest jäi lõpuks lauale vaid neli. Püüti valida nii, et teiste keskkonnateemadega tegelejate tööd ei dubleeritaks.
«Mingil hetkel tekkis ahhaa-moment, et mõju ei piirdu ju sellega, et ametnik mõtles meiega kaasa,» lisab Vahtrus. «Vaja on, et ta ka oma käitumist muudaks.» Plaani otsustati jätta vaid see, millesse süveneda jõutakse ja millest tõepoolest enim kasu võiks sündida.
Jaan Aps rõhutab, et mõju mõõtmine oma näilises keerukuses ei peaks olema midagi, mis vabaühenduste juhtidel meele kurvaks teeb. Pigem on see ikka rõõmus töö, mis aitab organisatsioonil areneda. Ja oodataval mõjul koos sellega.
Võtame näiteks Noored Kooli, kes tuli kuus aastat tagasi Eesti haridusse eesmärgiga tuua võimekaid noori ülikoolilõpetajaid kooli õpetajaks. Selle saavutamist sai algusaastatel mõõta kandideerijate, tööle asunute ja tööle jäänute arvuga. Praegu vaadatakse aga oma ühiskondiku mõju mudelit üle ja analüüsitakse, millist muutust pikemas perspektiivis näha soovitakse. Pea aasta jooksul on loodud ülevaade Eesti haridusvaldkonna juurprobleemidest, lähtudes nii uuringutest kui ka intervjuudest koolijuhtide, õpetajate ja õpilastega.
Silmapaistev eeskuju läbimõeldud tegutsemise ja mõju puudutava mõtlemise seisukohast on SOS Lasteküla. Paigas on 2020. aastani kavandatud strateegia kolme peamise mõju-eesmärgiga, mille täitmist analüüsitakse iga kvartali järel. Iga eesmärgiga on omakorda seotud selged indikaatorid, millest lastekülad lähtuvad. Tagasiside regulaarse kogumise olulisust tõestas kasvõi seegi, kui hiljutisest küsitlusest selgus, et paljude kohalike omavalitsuste teada pole SOS Lastekülades vabu kohti või siis tuleb nende eest eraldi maksta. Seepeale ettevõetud selgitusseminarid on aidanud koostööd parandada ning kõrvaldanud ühe takistuse mõjukuse teelt.
Oma ettekande vabakonna suvekoolis ehitab Jaan Aps 1955. aastal USA-s Montgomerys mustanahaliste bussiboikoti käivitanud Rosa Parksi loole. Väga oluliseks osaks mõjude hindamisest peab ta nende kommunikeerimist. Konkreetsed lood saavutatud muutustest aitavad oma töö tulemusi edasi anda ka neile inimestele, kes oludega vahetult kursis olemata ei pruugi osata numbrite taha näha.
«Eestis on kindlasti vabaühendusi, kellel on mõju täiesti olemas, aga kes lihtsalt ei oska sellest rääkida,» märgib Aps.
Tema veebipäevikus storiesforimpact.com on ses vallas eriti kiita saanud ja lausa kodanikuühiskonna superstaariks ristitud Varjupaikade MTÜ, kes lisaks veenvalt esitatud arvudele jutustab oma neljajalgsete hoolealuste saatust elavate, kirjanduslikult rikaste lugudena (loe ja õpi www.varjupaik.ee menüüst «Paku kodu» > «Unustamatud lood»).
Siingi paistab silma ka SOS Lasteküla. Enam kui 9000 fänniga Facebooki-lehte uuendatakse iga päev, sidudes informatsiooni alati konkreetsete juhtumitega, illustreerides infot piltide ja selgete statistiliste andmetega.
Apsi ampluaa ei piirdu siiski lugude vestmise õpetamisega. Sama oluliseks peab ta tööd statistiliste andmete ja nende esitamisega. «Tänases seisus tasub tunnustada ka neid ühendusi, kes väga selgelt ja omavahel seostatult kommunikeerivad oma tegevusi, väljundeid ja tulemusi. Isegi kui nad pole veel mõju hindamiseni jõudnud, on see sellel teel hädavajalik samm. Kui väljundid ja tulemused pole kirja pandud ning ühiskondliku vajadusega seostatud, pole võimalik ka mõju hinnata.»
Oma unistustes näeb Aps päeva, kus peamised vabaühenduste mõjunäitajad on standardiseeritud ning avalikes huvides tegutsevate organisatsioonide info on lihtsalt, selgelt ja võrreldavalt kättesaadav.
Ka SOS Lasteküla juht Margus Oro on veendunud standardiseerimise vajalikkuses. «Numbrid jahead konkreetsed selgitused räägivad alati enda eest. Samas peaksid standardid olema lihtsad ning nende täitmiseks ei tohiks kulutada rohkem aega kui põhitegevusele.»
Noored Kooli tegevjuht Kristi Klaasmägi jääb seevastu vaoshoitumaks – standardiseerimine aitaks küll neid, kel on raskusi oma mõju kommunikeerimisega, aga pikemas perspektiivis oleks sel oht muutuda tühjaks paberimäärimiseks.
Kui lihtlabaselt see ka ei kõla, kõiksuguste eneseanalüüside probleemiks on ressursside nappus. Ainuüksi oma ettevõtmiste rahastamise tarbeks täidetavaid aruandeid on maa ja ilm, kust siis veel leida aega ja motivatsiooni mõju hindamisega tegeleda?
Nii Aps kui ka mitu vabaühenduste liidrit arvavad, et jäme ots on siin esmajoones rahastajate käes. Just nemad peaksid seisma hea selle eest, et toetusvoorud oleksid üles ehitatud pikemale vaatele, ja aitama sellega tagada ettevõtmiste mõju kestvuse. Sarnaselt vabaühendustega võiksid ka rahastajad Apsi meelest läbi mõelda oma muutuse teooria või loogilise tegevusmudeli, mille põhjalt koostööpartnereid ja rahastatavaid projekte üldse valida.
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali taotlusvormides on käesolevast aastast tõepoolest eraldi soov saada järelaruandeid ka kahe aasta jooksul pärast projekti möödumist, et analüüsida, milline oli mõju ühiskonnas ja milline ühenduse enda tegevusvõimekusele.
Juhataja Agu Laius jagab Apsi soovi, et vabaühendused oleksid tugevamad oma tulemuste kommunikatsioonis – et näiteks ajakirjanikele vastates suudetaks minuti-kahega keerutamata näidata oma ühenduse tegevusi ja mõju. Seejuures paneb ta suuri ootusi sotsiaalsetele ettevõtetele, kes tegelevad mõjude hindamisega põhjalikumalt. Et see kerge pole, teab Laius omast käest – mullu tegi fond katse mõõta oma toetustegevuste mõju. Mõju on, saadi teada, kuid kuna muutused tulevad nii paljude tegurite koosmõjus, siis konkreetselt KÜSK-i osa selles pole veel võimalik välja tuua.
Nii ei rutta Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam maha kandma ka intuitsiooni. Partnerite ja uute algatuste mõjukuse hindamisel lähtutaksegi eelkõige fondi enda väärtustest, pöörates tähelepanu uuendusmeelsusele, värskele lähenemisele, heale kommunikatsioonile, toimivale meeskonnale ja pädevale juhile. Ühiskondliku mõju tagamiseks on olulisteks märksõnadeks koostöö ja pidev suhtlus.
«Oluline on mõista, et ka kümned imeliseks peetud indikaatorid ja kirja pandud sõnaosavus ei aita algatuste tegelikku mõju päriselt defineerida,» sõnab Hellam. «Seega peame oluliseks otsest tagasisidet osavõtjatelt ja tegijatelt, jälgime meediat ja kuulame partnereid. Sageli ei aita seegi –enamiku ettevõtmiste tegelik mõju avaldub alles aastatega.»
Kui kõrvutada intervjuudes kohatud arvamusi mõjuhindamisest, on selge, et Jaan Apsi ja teiste mõjuentusiastide tegevus jääb mõneks ajaks vabaühenduste mõtteviisi polariseerima: ühel pool äraolev suhtumine või põhjendatud kõhklused, proovinute seas aga rahulolu oma tegevuse parema korraldatusega.
Aps ise seab lähema aja eesmärgiks, et vabaühendused mõjust ühtmoodi aru saaksid ja seda mõju ka ühtlasema tasemega edasi andma õpiksid. Vabaühendusi julgustab ta mõjusid puudutava osas õppima teineteiselt ja mujalt, sealhulgas näiteks headelt äriettevõtetelt. Aga loojutustajana armastab ta originaalsust ja loovust ning pajatab lõpetuseks loo sümfoonikutest, kes hakkasid oma mõju mõõtma selle kaudu, mitu sekundit aplaus täpselt kestis.
«Kas te ei kartnud, et äkki avastate, et teil ei olegi mõju?» pärin KÕK-i juhatuselt. Kärt Vaarmari ei varja, et kõhklus oli. «Eks esimese asjana tuleb küsida, mis juhtuks sihtgrupiga, kui sind ei oleks. Ja mõjuga tegelemine on kestev protsess. Ausus enda vastu on läbivalt kõige olulisem.»
Ta kinnitab, et oma mõjude põhjalik läbimõtlemine on küll aeganõudev ja kohati väga keeruline töö, ent kokkuvõttes siiski positiivne kogemus: «Alustada on raske. Aga kui oled pihta hakanud,siis juba lõpuni minna on oluliselt kergem.»