Režissöör Oliver Hirschbiegeli kolmas n-ö välismaine linateos «Diana» näitab Walesi printsessi kahte viimast aastat enne saatuslikku surmaööd Pariisis.
Täielik «Untergang»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks imelik värk on nende saksa režissööridega – niipea kui nad on kodumaiste teostega kuulsust lõiganud ja kutse Hollywoodist taskus, kaotavad nad oma uuel töisel kodumaal just kui pinna jalge alt. Tom Tykweri Ameerikas tehtud filmid pole enam need, mis ta «Lola jooksuga» (1998) rambivalgusesse paiskas. Mees, tänu kelle «Teiste eludele» (2006) Saksamaale parima välismaise filmi Oscar saabus ehk siis Florian Henckel von Donnersmarck vaevalt et tunneb piiritut uhkust oma «Turisti» (2010) üle.
Nüüd on siis järg Oliver Hirschbiegeli käes. See lavastaja tegi endale nime selliste filmidega nagu «Eksperiment» (2001), mis rääkis inimloomuse pahupoolest ekstreemse provokatsiooni tingimustes, ning «Allakäik» (2004), kus näidati Adolf Hitleri elu viimaseid päevi tolle Berliini punkris.
Kirurg pole aidanud
Kui vaadata Hirschbiegeli eelnevat filmograafiat, siis võibki vihjena filmi «Diana» iseloomustamiseks võtta tõsiasja, et tema filmide fookus on suunatud ennekõike tugevatele meestele. «Diana» on aga film naisest ja mis teha – tundub, et ka sihtgrupiks on peamiselt naised.
Film keskendub Diana (Naomi Watts) armuloole Pakistanist pärit südamekirurgi Hasnat Khaniga (Naveen Andrews). Lugu pole mitte õhust võetud, vaid toetub reaalsetele sündmustele, kuigi ilmselt vähesed oskavad öelda, kuidas need asjad tegelikult olid.
Khan ise pole nõustunud oma romaani «maailma kuulsaima naisega» kommenteerima, veel vähem siis filmi autoreid nõustama. Nii näemegi filmitegijate vaatenurka üksiku printsessi elust hetkel, mil lõppes tema abielu troonipärija prints Charlesiga ja algas tee leidmaks iseennast. Sellesse aega kuulubki filmis portreteeritav suhe ning ka Diana tegevus heategevussaadikuna.
Sihitud triivimised
Filmi nimitegelast kehastava Wattsi kohta võib öelda, et ta esineb nagu ikka tuntud headuses, ja halb pole ka Andrews. Üldse, näitlejad teevad oma tööd korralikult – Wattsi Diana pole mitte lihtsalt sümbol, vaid üksinduses triiviv elus naine, kellele pole võõrad säärased inimlikud tunded nagu armukadedus ja manipuleerimine armsama tähelepanu võitmiseks. Ka Andrews annab oma parima, nagu ka kõik teised näitlejad, kuid filmi probleem on teatav pidetus ja laialiolek.
Kui meenutada ühte teist monarhiateemalist filmi, Stephen Frearsi «Kuningannat» (2006) Helen Mirreniga peaosas, siis on huvitav fakt, et seda planeeriti algselt telefilmina, kuid töö edenedes otsustati «Kuninganna» tuua ekraanile kinodes.
Kinofilmi «Diana» puhul tekib aga tunne, et kui seda veidi siit-sealt lühendada ja muidu kõpitseda, oleks tulemuseks üks väga korralik telefilm. Kõik komponendid oleks justkui paigas, ainest üheks korralikuks filmiks oi-oi kui palju, aga hoolimata mõningatest säravatest ja huvipakkuvatest hetkedest on tulemuseks samavõrd sihitult triiviv film, nagu selle teose põhjal otsustades oli printsessi enda elu.
«Diana»
Režissöör Oliver Hirschbiegel
Nimiosas Naomi Watts
Suurbritannia-USA 2013
Alates 11. oktoobrist Tallinna, Tartu ja Narva kinodes