Rassistliku alatooniga massirahutused Moskvas ei ole midagi uut. Välisvaenlase asemel otsib Venemaa aina enam võõrast enese seest, nende hulgast, keda veel paarkümmend aastat tagasi peeti nõukogude rahvaste pere liikmeteks. Endistest «vendadest» suurem osa ei ole venelaste silmis enam «omad».
Olulist vahet ei tehta endiste liiduvabariikide kodanike ja lõunamaist päritolu Vene kodanike vahel – neid kõiki peetakse võõrasteks, kellest riigil oleks targem vabaneda. Nagu Postimehe Moskva-kolumnist Jüri Maloverjan mõni kuu tagasi arvamusküljel kirjutas, on varasem impeerium muutumas rahvusriigiks ja endistest kolooniatest soovitakse end distantseerida.
Sellest annab tunnistust ka see, et väheseid Moskva piirkonnas mässanutest võiks kirjeldada nende rahvusäärmuslike vaadete läbi. Võõravaenulikkus Venemaal ei ole niivõrd üht kitsast gruppi juhtiv sundmõte, kuivõrd tunduvalt suuremat hulka haarav, pigem leebeks ksenofoobiaks liigituv maailmavaade, mis pigem väljendub suhtumisena ja harva seaduserikkumisena. Ka statistika räägib selle poolt: viimastel aastatel on võõravihast tingitud kuritegude arv Venemaal vähenenud, kuid meeleolud on liikunud pigem teises suunas.
Siit koorub välja veel üks tähelepanek Moskva rahutuste kohta, mis eristab neid rahvuslikul pinnal sündinud (või selleks kujunenud) sündmustest Pariisis või Londonis. Kui viimati nimetatutes olid tänavatel peamiselt sisserännanud, siis Moskvas mässavad venelased ise. Kui otsida sellele paralleele, võiks neid leida pigem Kreeka rahvuslaste meeleavaldustega. Tõsi, viimased olid tunduvalt vägivaldsemad, kuid mõned probleemid on üldistatult sarnased.
Mõlemal puhul mängib rolli sotsiaalne külg. Äärelinna vähem jõuka rahva seast pärit noorukite nõutus tuleviku suhtes ja frustratsioon nigela majandusliku olukorra pärast, mida võimendab odava tööjõu massiline sissetoomine, mis palgad just ehitus- ja teenindavas sektoris veelgi alla lööb, keskendub mõlemal juhul vaenlase otsimisele. Vaenuliku suhtumise kulmineerumine massirahutusteks vajab vaid päästikut, ja Moskva piirkonnas oli selleks neljapäeva öösel toimunud pussitamine. Mis aga Venemaa olukorda Kreeka omast eristab, on see, millele viitavad opositsioonipoliitikud – inimestel pole legaalset viisi võimu ja seaduste tegemise juurde pääseda ja nii nähakse mässus ainsat võimalust oma vajadusi kuuldavale tuua.
Kuid olukorrale on ka sel moel raske lahendust näha. Vaatamata sõnades väljendatule ei ole Venemaa suuremates linnades võimuinstantsidel mingit soovi illegaalsete immigrantide voolu peatada. Moskva suuremate ehitusfirmade taskust, mis kümnete tuhandete kaupa odavat tööjõudu maale toovad, langeb igal aastal kopsakas kopikas võimuorganite kukrusse. Mässaku kohalikud või mitte, kui asjaajamine on kord juba hakanud tuginema korruptsioonile, on seda muuta väga raske.