Sirje Niitra: rahurikkujad
7. aprill 2010, 10:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel õhtul kurtis mulle sõbranna: «Jõuan töölt väsinuna koju, söön kerge eine, teen teleri lahti ja viskan ennast diivanile pikali oma lemmiksaadet vaatama, kui korraga heliseb telefon – pikalt ja nõudlikult.»
Mesimagusa häälega küsib keegi naisterahvas, kas proua Anne kuuleb. «Minu nimi on Marju, helistan teile kirjastusest. On teil hetk aega?» Järgneb pikk tiraad eriti soodsatest hindadest ja maailma parimast pakkumisest. Helistajat ei peata oma päheõpitud teksti vuristamast ka vastus: «Aitäh, ma ei soovi midagi osta ega tellida.»
Aga sellega asi ei piirdu, vaevalt jõuab sõbranna ühe kõne lõpetada ja uuesti mugava poosi sisse võtta, kui telefon taas heliseb. Nüüd sisistab ta juba telefoni: «Palun jätke mind rahule», ehmudes samas oma ebaviisakusest. Aga sellega asi veel ei lõpe – telefon heliseb uuesti, sest mingi kaup tahab veel müümist.
Olen kuulnud, et osa inimesi ei julge enam telefoniterrori-kartuses õhtuti lauatelefoni vastu võttagi. Aga ega pääsu ole – need nõndanimetatud otseturundajad leiavad üles ka su mobiiltelefoni numbri.
Mul on siiralt kahju inimestest, kelle töö seisneb teiste tülitamises. Seetõttu püüan tavaliselt viisakaks jääda, ehkki vahel on see väga raske. Hiljuti andis valitsus heakskiidu seaduseelnõule, mis keelab rämpsposti ilma loata saata. Võib-olla tuleks seda veel veidi täiendada?