Kirjanik Aleksandr Solženitsõn: «Elagem ilma valeta!»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

1994: Aleksandr Solženitsõn naaseb pärast pikki pagulusaastaid Venemaale, võttes ette rongireisi läbi kogu riigi.

FOTO: AFP / Scanpix

See, äsja 89-aastaselt igavikku lahkunud ja 20. sajandi südametunnistuseks kutsutud Aleksandr Solženitsõni üleskutse kõlab kui epitaaf tema enda hauakivile.


Üleskutse pärineb kirjaniku 1974. aasta manifestist, mis levis käest kätte – olin ülikooli lõpukursusel saanud seda õhukesel maisipaberil ähmase masinakirjajäljendina kes teab mitmekümnenda koopiana lugeda – ja õpetas kodanikuallumatust, mis toonases Nõukogude režiimis tundus ainuvõimaliku teena säilitada hingepuhtust ja sisemist väärikust.


«Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele – et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi,» kõlas üks Solženitsõni pihtimusi, mis ei saanud jätta riivamata ühtki inimest, kelles veel võimu tallamata ja ajupesus alles jäänud südametunnistust.


Nõukogude režiim on saanud ajalooks, ent võimu kokkumäng vale ja vägivallaga jätkub erinevates vormides ja erinevail viisil, mis teeb Solženitsõni manifesti tänagi aktuaalseks.


Manifesti levimise ajaks oli Solženitsõnilt võetud Nõukogude kodakondsus. Juba 1969. aastal oli ta välja heidetud Nõukogude Liidu kirjanike liidust ja 13. veebruaril 1974 saadeti ta välja ka N. Liidust. Venemaale naasis ta alles 20 aastat hiljem.


1970. aastal oli talle kolmanda vene kirjanikuna omistatud Nobeli kirjanduspreemia Tsaari-Venemaalt alguse saanud ja Nõukogude režiimis õitsele löönud repressiivsüsteemi paljastava «Gulagi arhipelaagi» eest.


«Ivan Denissovitš»


Nõukogude režiimile ja selle usurpeeritud kommunismi ideaalile mõjus poliitilise tuumapommina aastaid zekaa’na laagrielu alandusi ja orjatööd kogenud Solženitsõni läbilöögiromaan «Üks päev Ivan Denissovitši elus». See ilmus 1962 Aleksandr Tvardovski toimetatud ajakirja Novõi Mir novembrinumbris Hruštšovi isiklikul loal.


«See oli Tvardovski võit ja Hruštšovi kaotus, koomiline katse anda terrorirežiimile «inimlik nägu»,» on 20 aastat hiljem kommenteerinud «Ivan Denissovitši» kohe eesti keelde tõlkinud Lennart Meri.


1963. aastal ilmubki «Ivan Denissovitš» eesti keeles. Samal aastal oli teos esitatud Lenini preemia kandidaadiks, kuid Brežnevi võimuletulek pööras kõik pea peale ja juba 1965. aastast peale kuulutati Solženitsõn Nõukogude-vastaseks «elemendiks».


«Denissovitši» erakordselt keerulisse tõlketöösse oli kaasatud Solženitsõni saatusekaaslane Enn Sarv, aga ka toonase Loomingu Raamatukogu toimetajad Otto Samma ja Lembe Hiedel. Meri on meenutanud, et tõlke suurimaks probleemiks oli just laagriargoo eestindamine. Solženitsõni kui kirjaniku käekirja iseloomustab aga erakordselt rikkalik vene keel.


«Denissovitšist» sai Eestis kultusteos, sest see kõneles ühtlasi kõigi küüditatud eestlaste kannatuste karikast. Ja muidugi sümpaatia, mis oli Solženitsõnil ja tema alter ego’l eestlaste vastu. Tsitaat «Denissovitšist»: «Aga nii palju kui Šuhhov (s.o Ivan Denissovitš Šuhhov – minu märkus R. V.) oli eestlasi näinud – paha inimest polnud nende sekka trehvanud.» Lennart Meri on tunnistanud, et seda lauset oli tal üpris ebameeldiv tõlkida, sest halbu inimesi esinevat ka eestlaste seas.


Suhe Eestiga


Solženitsõni arvutuste kohaselt ligi 60 miljonit inimelu nõudnud NSVLi vangilaagrite süsteemi paljastanud «Gulagi arhipelaag» ongi aga põhilises osas kirjutatud Eestis 1965–1966 ja 1966–1967 talvel Tartust tosina kilomeetri kaugusele jäävas Vasulas Kopli-Märdi talus.


Teose käsikiri oli tükk aega varjul. Eluga riskides hoidsid seda Herta, Arnold, Arno ja Heli Susi, Ene Armin ja Lembitu Aasalo, kuni see pärast veerand sajandit peitmist kirjaniku palvel diplomaatilise postiga 1998 Moskvasse läkitati.


Pärast Eesti taasiseseisvumist Solženitsõni suhtumine Eestisse muutus. Ta ei mõistnud elu lõpuni, miks eestlastes on nii palju viha Venemaa vastu, selmet ühendada jõud kommunismi hukkamõistmiseks. 1992. aastal reageeris Solženitsõn inkvisiitorlikus toonis Arvo Valtoni ühele kirjutisele ajakirjas Strana i Mir (1990 nr 5), milles too heitis venelastele ette, et nood hävitavat väikerahvaid.


«Miks peab hukkuv vene rahvas, häviv Venemaa maksma rahvusvaheliste kommunistlike timukate eest? /- - -/ Kes maksab selle eest, et Eesti riik esimesena murdis maailmablokaadi ja tunnustas leninlikku nõukogude valitsust.»


Solženitsõni nõudel on hiljem kirjastatud «Gulagi arhipelaagist» ka välja kärbitud Solženitsõni ajalooline lause «Häbi on olla venelane, kui istud eestlasega ühes kongis».


Tõde kui kirurgi nuga


Solženitsõni teine suurteos «Vähktõvekorpus» valmis 1967, mis aga N. Liidus jäigi avaldamata. Selle eelmisel aastal ilmunud eestikeelse kordustrüki (esmatrükk 2000) kommentaaris nimetab Peeter Olesk seda teost «tõe anatoomiaks ja allegooriaks», sisu poolest «saatuse võidujooksuks ajaga, mille kummagi kiirust ei tea keegi».


Teos on autobiograafiline, ajendiks Solženitsõni enda haigestumine vähki 1953, millest ta küll paranes. See romaan ongi kirjutatud pärast paranemist, kuid – nagu osutab Olesk – vähkkasvaja sotsiaalses mõttes hakkas siis uuesti vohama.


Solženitsõni kujutlus tõest ongi kui kirurgi nuga, mis peab vabastama inimese, ühiskonna, riigi seda ohustavast vähkkasvajast. «Gulagi arhipelaag» on ühe režiimi anatoomia, kuid samavõrd on see ülemlaul inimesele, kes lootusetutes kannatustes suudab siiski säilitada oma hingejõu, suudab olla vaba iseendas. «Laager laostab neid, kel pole hinge taga mingit kõlblust, keda pole puudutanud mingi vaimne kasvatus,» tõdeb Solženitsõn.


Oma hilisemas loomingus, milles segunevad ajaloofilosoofilised mõtisklused, sotsioloogilised ja poliitilised arutelud Venemaa ajaloo ja saatuse üle, jõudis Solženitsõn suurveneliku messianismi, venelaste kui Igavese Kannataja ja Päästja rolli mõtestamisele. Aga Solženitsõn jääb endaks: kui Venemaad poleks tabanud kommunistlik katastroof, oleks tema asend ja saatus maailmas sootuks teine.

Aleksandr Solženitsõn


•    Aleksandr Solženitsõn sündis 1918 Kislovodskis. Suurtükiväelasena Suures Isamaasõjas võidelnud tulevane kirjanik arreteeriti 1945, põhjuseks Stalini kritiseerimine, ja mõisteti kaheksaks aastaks vangilaagrisse.
•    Kirjandusliku läbilöögi tegi Solženitsõn 1962. aastal, kui ajakirjas Nõvõi Mir ilmus jutustus «Üks päev Ivan Denissovitši elus». 1963. aastal tuli sama teos välja ka Loomingu Raamatukogu sarjas.
•    1960-ndate teisel poolel sattus Solženitsõn N. Liidus põlatud autorite nimekirja, 1969 heideti ta välja kirjanike liidust. Välismaa kolleegid reageerisid sellele avaliku kirjaga, milles kutsuti üles kuulutama N. Liidu vastu välja kultuuriboikotti. Alla kirjutasid teiste seas Jean-Paul Sartre, Kurt Vonnegut, Graham Greene, Arthur Miller ja Günter Grass. 1974 oli Solženitsõn sunnitud lahkuma ka
N. Liidust. Venemaale naasis ta alles 1994.
•    1970 pälvis Solženitsõn Nobeli preemia. Tema raamatuid on praeguseks trükitud 40 keeles ja müüdud kogu maailmas üle 30 miljoni eksemplari. Oma kõige menukama raamatu «Gulagi arhipelaag» autoritasud annetas Solženitsõn heategevuseks.
•    Eesti keeles on ilmunud «Üks päev Ivan Denissovitši elus» (1963, tlk Lennart Meri ja Enn Sarv), «Asja huvides» (1964, tlk Olev Jõgi); «Gulagi arhipelaag» (1990, tlk Henno Arrak, Helmi Tillemann, Maiga Varik, Harald Rajamets, Edvin Hiedel), «Vähktõvekorpus» (2000, tlk Matti Piirimaa), «Esimeses ringis» (2001, tlk Matti Piirimaa), «Rusudes Venemaa» (2001, tlk Lembitu Aasalo).
•    Viimasel ajal töötas Solženitsõn 30-köitelise kogutud teoste kallal.

Arvamus

Mark Soosaar
filmimees

Augustis 1989. aastal olin New Yorgis. Üliõnnelik, sest sain just-just oma esimese professionaalse filmikaamera omanikuks. Kuidas aga uus pill sisse õnnistada? Milline võiks olla see väärikas ülesvõte, mis sobib Eesti vabaks võitlemise üheks episoodiks? Tuli mõte otsida üles Aleksandr Solženitsõn ja paluda temalt paari mälestuskildu eestlastest Siberi vangilaagris. Või paluda kirjanikku hoopis pajatada redutamisest Lõuna-Eestis. Mõeldud-tehtud, hakkasingi silda ehitama.


Sain perekond Susilt teada, et ainus võimalus Solženitsõniga kontakteeruda on helistada ühele vene preestrile Vermonti osariigi sellesse külla, kus kirjanik elas. Pastor vastas, et mul on kõige õigem saata Solženitsõnile kiri. Mida ma muidugi ka kohe tegin. Lootuseta enne USAst ärasõitu vastust saada.


Ma ei uskunud oma silmi, kui leidsin juba ülejärgmisel hommikul postkastist vastuse. Kaks lehekülge selget käsikirjalist teksti. Südamlikud tänusõnad neile eestlastele, kes kirjanikku pikal eluteel aidanud. Paar lauset pooleliolevast suurromaanist, mis võtab kokku Venemaa ajaloo keerdkäigud. Ja siis vabandus, miks ta palutud pooltundi mulle pühendada ei saa. Nimelt on uue teose loomine sedavõrd komplitseeritud, et ka lühike katkestus viib mõtted eemale, kust tagasisüvenemine võib võtta terve päeva või enamgi veel.


Hoian suure vene kirjaniku kirja kui tunnustust neile eestlastele, kes on ulatanud abikäe hoolimata teise inimese rahvusest või usutunnistusest. Aga ka kui suurepärast tõestust loomeprotsessi üliõrnast olemusest, mida peaksime paremini meeles pidama.

Teet Kallas
kirjanik

Monumentaalne «Gulagi arhipelaag» oli kunagi bestseller. Praegu tundub, et see kuulub pigem unustatud teoste nimekirja, millest on väga kahju! Teeksin ettepaneku lülitada raamat Eesti vene koolide kohustuslikku programmi. Usun, et nii jääksid ära pronkssõduri kompleksid, poleks našiste, üleüldse, võimatu oleks ülistada Stalinit! 

Aivar Kull
kirjandus­kriitik

Kirjaniku viimase 10–15 aasta geopoliitilised seisukohavõtud on vahel olnud üsna kummalised. Kuid see ei tohiks ju määrata meie suhtumist kogu Solženitsõni pärandisse. Meenutagem tema mälestuste peatükki «Eestlased», mis ilmus Maiga Variku tõlkes Sirbis (21. II – 13. III 1992) – vaevalt leiab maailma nimekate kirjanike hulgast veel kedagi, kes oleks meisse sedavõrd hästi suhtunud.

Tagasi üles