Leedu panganduse õppetunnid, Pangad olid riskialtid, Riik saab suunata laenupoliitikat, Riigi osalus pärsib ausat konkurentsi, Riigipangad mõjutavad erapankade käitumist, Puhastuseks on vaja 1,3 miljardit litti

TANEL ROSS

,

Tanel Ross on Eesti Panga keskpangapoliitika osakonna peaspetsialist.

1995. aasta detsembri Leedu panganduskriisi esialgsed tulemused on kokku arvatud. Mitme suure panga antud laenudest on üle 20% ilmselt halvad ja nende tagastamisega ei saa arvestada. Tõsiselt on kannatanud avalikkuse usaldus pangandussüsteemi kui terviku vastu - juba 1995. aasta novembri lõpus ei usaldanud pankasid üle 80% Leedu elanikest. Detsembrikriisi tagajärjel olid pankade litihoiused jaanuari alguseks, arvestamata moratooriumi all olevaid pankasid, vähenenud üle 11% ja valuutahoiused ligi 20%. Tänavu jaanuaris kahanesid Leedu Panga välisreservid 87,4 miljoni dollari (ca 990 miljoni krooni) ehk 11,8% võrra.

Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga kaasabiga koostatud plaani järgi läheb pangandussüsteemi saneerimine Leedu riigile viie aasta jooksul maksma vähemalt 1,3 miljardit litti ehk 4 miljardit krooni, arvestamata seejuures riigi võetud laenude intressimakseid. Vastavalt plaanile luuakse kaks uut panka: ühinevad riiklikud Taupomasis Bankas (Hoiupank) ja Komercbankas (Kommertspank) ning samuti riigile kuuluvaks Ühispangaks liidetakse kolm maksejõuetut erapanka - Akcinis-Inovacinis Bankas (Aktsia-Innovatsioonipank), Litimpeksbankas ja Vakaru Bankas. Mõlemad uued pangad tuleb edaspidi ka privatiseerida.

Leedu kriisi peamiste põhjustena on nimetatud pankade nõrka riskijuhtimist ja ebakompetentseid investeerimisotsuseid, milleks on lisaks kogenematusele ka rida objektiivseid põhjusi. Pikaajaliste ja väiksema riskiga projektide finantseerimist ei soosinud 1991.-1993. aasta kõrge inflatsioon, mis alles 1994. aastal vähenes 45%ni. Privatiseerimise esimene voor põhines erastamisosakutel, mistõttu aeglustus riigiettevõtete ümberstruktureerimine. Sarnaselt teiste Balti riikidega oli ja on Leedus probleeme korralike äriplaanide ja kvaliteetsete laenutagatistega. Kõik need tegurid suunasid valdava osa laenuressursist lühiajalistesse, suhteliselt tulusatesse ja suure riskiga investeeringutesse. Veel 1995. aasta s eptembris oli alla aastase tähtajaga laenude osa 74,2% kõigist laenudest, mille riskiastet näitas 30%ni küündinud keskmine intressimäär. Kuid lisaks mõjutas Leedu panganduse arengut ka riigi märkimisväärne osalus pangandussüsteemis.

Eelmise aasta detsembriks ulatus riigi osalus 51%ni kolmes pangas - riigi suurimas, Zemes Ukio Bankases (Põllumajanduspangas), ning suuruselt teisel ja neljandal kohal olnud Valstybinis Komercbankases (Riiklikus Kommertspangas) ja Taupomasis Bankases (Hoiupangas). Kolme panga bilanss moodustas kokku üle 40% pangandussektori koondbilansist, veelgi suurem oli aga kaasatud hoiuste ja välja antud laenude osakaal, hõlmates ca 50% kogu pangandussüsteemi hoiustest ja laenudest. Lisaks sellele oli ka teiste pankade omanike hulgas riigiettevõtteid, näiteks suuruselt kolmanda panga Akcinis-Inovacinis Bankase suuromanikuks oli Leedu energiasektor, sealhulgas ka Ignalina aatomielektrijaam.

Motiveeritud ja oskusliku juhtimise puhul ei pruugi riiklike pankade käitumine erineda erapankade omast. Sageli teevad aga valitsuse kontrolli all olevad pangad laenuotsuseid teistest pankadest erinevalt, võttes tasuvuse ja riski kõrval arvesse ka poliitilisi tegureid. Näiteks võib valitsus krediiti andes edasi lükata kahjumiga töötava majandusharu reformimist. Sellise poliitika äärmuslikuks näiteks oli Ukraina, kus 1993. aastal moodustas valitsuse otsesel suunamisel peamiselt põllumajandusele antud laenude osakaal üle 30% pangalaenudest. Tavaliselt valitsuse sekkumise tõttu laenuportfelli kvaliteet halveneb, sest pank peab võtma normaalsest suuremaid riske. Leedus on riigi suunav roll olnud siiski tagasihoidlik, piirdudes energiasektori krediteerimisega 1995. aasta alguses.

Riiklik omandivorm võib panga tegevust mõjutada ka bilansi kohustuste struktuuri kaudu.

Sageli on avalikkus veendunud, et riigi pank ei saa pankrotistuda, sest riik võib kahjumite katmiseks tõsta makse, võtta laenu või lihtsalt raha juurde trükkida. Samuti võib riik üldise hoiusekindlustuse puudumise puhul tagada ainult oma pankades olevad hoiused. Niiviisi soosib valitsus otseselt või kaudselt riiklikke pankasid, mistõttu need saavad hoiustajaile maksta madalamaid intresse. Lisaks sellele võib valitsus eelarve raha ja valitsuse laenufonde suunata ainult tema kontrolli all olevatesse pankadesse. Seetõttu tuleb erapankadel laenuressursi eest maksta riiklikest pankadest kõrgemat hinda.

Samuti võib riikliku panga omakapitali ja võõrvahendite suhe olla väiksem kui erapangal. Mida väiksem on omakapital, seda vähem on omanikel pankroti korral kaotada ja seda suuremaid riske nad investeerimisotsuseid langetades võtavad. Võrdsete tingimuste korral peavad vähema kapitaliseeritusega pangad maksma seetõttu hoiustajatele kõrgemat intressi. Kui aga riiklikud pangad saavad hoiuseid kaasata odavamalt kui konkurendid, siis võib ühesuguse laenupoliitika korral nende omakapital olla erapankade omast väiksem.

Leedu pangandust iseloomustasid mõlemad kirjeldatud nähtused. Tsiviilkoodeksi järgi kindlustab Leedu riik 1996. aasta lõpuni hoiused kõigis pankades, kus tema osalus on üle 50%. Nii tagati riiklikele pankadele rohke laenuressursi olemasolu, sest üldine hoiusekindlustuse seadus hakkas kehtima alles 1996. aasta alguses. Arvatavasti hoiti riiklikes pankades ka suuremat osa eelarvelistest vahenditest ja valitsuse laenufondidest, nende kogumaht moodustas 1995. aasta septembriks koondbilansist 15%. Samal ajal oli nende pankade kapitaliseeritus äärmiselt nõrk. 1995. aasta novembris, mil kolme valitsuse kontrolli all oleva panga bilansimaht ulatus 3 miljardi litini, oli nende aktsiakapital kõigest 50 miljonit, mis on ca 2,5% välja antud laenude mahust. Olukorras, kus valitsuse garantii tagas laenupoliitikast sõltumatu hoiuste juurdekasvu ning väike omakapital nihutas riski hoiustajatele ja seekaudu maksumaksjatele, muutusid mõne riikliku panga investeerimisotsused üha riskantsemateks. Ühe vastuabinõuna pidi Leedu Pank 10. augustil 1995 ajutiseks peatama Taupomasis Bankase (Hoiupanga) laenutegevuse ning septembri alguses vahetati välja suurem osa tema juhtkonnast.

Riigi osalus avaldas vähemalt osa pankade laenuotsustele lubamatult halba mõju. Leedu Panga andmete põhjal oli 1995. aasta augustiks 16% laenudest riskantsed ja nende tagasimaksmine väheusutav. Mitteametlikult arvati halbu laene olevat vähemalt kaks või isegi kolm korda rohkem. Et riiklikud pangad olid andnud üle 50% kogu pangandussektori laenudest, siis võib oletada, et mitme suurema panga portfellis ulatus halbade laenude osakaal vähemalt 20%ni.

Valitsuse garantiiga hoiused ja riiklike pankade vähene kapitaliseeritus sunnivad erapanku konkurentsis püsimiseks suurendama tootlikkust, sest pangariski kompenseerimiseks tuleb neil hoiuste eest maksta kõrgemaid intresse. Lisaks peavad nad tegema suhteliselt suuremaid eraldisi, et suurendada kapitaliseeritust. Sellises olukorras jagunes Leedu mitteriiklik pangandus kaheks: pankadeks, kes püüdsid saavutada suuremat efektiivsust pikemas perspektiivis, ja pankadeks, kes püüdsid suuremat kasumit saavutada riskantsema laenupoliitikaga. Erinevalt riiklikest pankadest said erapangad kahjumeid katta aga ainult uute hoiustega, mille kaasamine muutus kallimaks. Selline strateegia viis olukorrani, mida iseloomustavad Leedu Panga endise presidendi Kazis Ratkeviciuse sõnad. Ta ütles suurima pankrotistunud panga Akcinis-Inovacinis Bankase kohta, et «veerand panga laenudest toob ainult kahjumit, sest on antud välja ressursside sisseostuhinnast odavamalt». Detsembriks oli selle panga laenudest 20% halvad ja veelgi kurvem oli suuruselt kolmanda erapanga seisund: Litimpeksbankases oli halbu laene üle 30%.

Raske on öelda, kui otsustav osa panganduskriisi kujunemisel oli riiklike pankade suurel osakaalul, sest olulised olid ka kõigile Balti riikide panganduskriisidele omane kogemuste puudus, omanike suur mõju ja muutunud majanduskeskkond. Ilmselt olid siiski riigi sekkumisest tingitud moonutused Leedu pangandusturul suuremad, mis tõi ühtlasi kaasa ka erapankade suurema riskiastme ja osa riiklike pankade ebakindlama laenustrateegia. Seetõttu põhjustas kolme suure panga maksejõuetus erinevalt Läti kriisist ka usalduse vähenemise süsteemi kui terviku vastu.

Tulevikku vaadates seisab Leedul lähema aasta-poolteise jooksul ees erakapitalil põhineva pangandussüsteemi taasrajamine, sest praegu suurim tegutsev erapank Vilniaus Bankas oli 1995. aasta novembris kommertspankade hulgas bilansimahult alles viiendal kohal. Pankade saneerimiseks vajalik 1,3 miljardi liti suurune summa lubab oletada, et ka osa riiklikest pankadest elas kriisi üle ainult tänu valitsuse antud garantiidele. Kõik riiklikud pangad lubanud on kapitali suurendada kokku 220 miljoni liti võrra, kuid selleks peab valitsus lisaks põhivarade ümberhindamisele leidma ka uusi investeeringuid või täiendavaid eelarvelisi vahendeid. Leedu Panga uus president Reinoldijus Sharkinas on teatanud, et kommertspanganduse probleemide lahendamine on tema peamine ja tähtsaim ülesanne.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996