NÜÜDISAEGSETE OLÜMPIAMÄNGUDE AASTASADA, BERLIIN 1936, Jesse Owens, Berliini mängude sangar, KILDE BERLIINI MÄNGUDELT, EESTLASED BERLIINI MÄNGUDEL

Toimetab TIIT KUNINGAS

Esimest korda oli Berliin saanud olümpiaõigused juba 1916. aastal, kuid Esimese maailmasõja tõttu jäid VI olümpiamängud pidamata. Pärast sõda pääsesid sakslased olümpialiikumisse tagasi alles 1925. aastal. Olümpiamängude korraldamise taotlusega esineti nii 1928. aastal Amsterdamis kui ka 1930. aastal Berliinis, kus saadi ka põhimõtteline nõusolek. Ametlik otsus võeti vastu ROKi 29. istungil 1931. aastal Barcelonas, kui loeti ette kirja teel toimunud otsustava hääletuse tulemused - Berliin sai 43 poolthäält, konkurent Barcelona 16.

1916. aasta olümpiamängudeks valminud Grünewaldi staadioni oli projekteerinud Otto March. Nüüd sai õiguse kavandada uus olümpiastaadion tema poeg Werner March, kes koos venna Walteriga projekteeris suurejoonelise spordikompleksi, Reichsportfeldi. Seal asusid 100000 pealtvaatajat mahutav olümpiastaadion, ujumisareen, polo- ja ratsutamisväljakud, raskejõustikuhall Deutschlandhalle, tennisestaadion, kus võisteldi korvpallis ja vehklemises, ning Dietrich-Eckarti vabaõhuareen, kus peeti võimlemisvõistlused ja kunstikonkurss.

1.-16. augustini peetud Berliini olümpiamängud kujunesid seniste mängudega võrreldes suurimateks ja võimsaimateks. Osalenud sportlaste arv ületas esimest korda 4000 piiri (4069) ja riike lõi kaasa 49 (registreerinud oli 53). Pileti eest maksnud pealtvaatajaid oli Berliinis koguni 3161249. Mängude sportlikku taset kinnitasid 16 maailma- ja 83 olümpiarekordit. Võistluste patroon ja avaja oli Adolf Hitler, kelle juhtimisel läbi viidud saksa rahva aadete ja poliitilise suuna propaganda jäi mängude ainsaks negatiivseks küljeks. XI olümpiamängude eel peeti olümpiatule süütamise rituaal esimest korda antiikses Olümpias. Teatejooksuga toodi olümpiatuli läbi seitsme riigi Berliini olümpia-staadionile, kus Telefunkeni tehase insener, kergejõustiklane Fritz Schilgen selle tuleurnis süütas. Olümpiavande andis tõstja Rudolf Ismayr.

Eestist võistles Berliinis 37 sportlast, kes võitsid kokku seitse olümpiamedalit. Spordialasid oli kavas 22, uued alad olid korvpall ja aerutamine, näidis-alad purilend ja pesapall. James Cleveland (Jesse) Owens oli Berliini olümpiamängude vaieldamatu spordikuningas, võites neli kuldmedalit. Esimese olümpiavõidu sai ta esmaspäeval, 3. augustil 100 m jooksus. Võiduaeg 10,3 oli uus olümpiarekord ning sekundikümnendik parem kui hõbemedaliomanikul Ralph Metcalfe’il.

Vasturääkivusi on Hitleri suhetes Owensiga. Mõned allikad on osutanud, et nelja olümpiavõidu puhul ei õnnitlenud natside juht Owensit kordagi. Kunagi polnud teda sel hetkel staadionil. Samas väidavad USA spordiväljaanded, et kui kõrgushüppajate Cornelius Johnsoni ja David Albrittoniga nii tõesti juhtus, siis Owensiga mitte. Owens oli Berliinis muutunud liiga populaarseks, et teda täielikult ignoreerida. Natsipropaganda suhtus neegritesse põlastavalt ja heitis USAle ette, et need kasutavad «musta abiväge». Mustade meeste tulemusi ei avaldanud ka Goebbelsi hääletoru, ajaleht «Der Angriff». Ilmselt ei mõjutanud aga see propaganda küllaldaselt saksa rahvahulki, kes pidasid Owensit kangelaseks. Kõikjal, kuhu ta ilmus, kogunes tema ümber hulgaliselt auto-grammikütte ja fotograafe.

4. augustil oli Owens võistlustules kaugushüppes, kus tema peamiseks rivaaliks oli Saksamaa au ja uhkus Lutz Long. Lõpuks ei jäänud siiski midagi kahelda: Owens 8.06 ja Long 7.87.

Kaugushüppevõistluste järel kohtusid Long ja Owens teineteisega iga päev. Sündinud oli sõprus, mis ulatus üle rasside ja ideoloogiate piiride. Long uskus aaria rassi paremusse üha vähem, kuid ometi oli ta vaid väike mutrike suures propagandamasinas. Berliini olümpiamängude järel olid Jesse ja Lutz kolm aastat kirjavahetuses. Long kandis juba Wehrmachti vormi ja tema kirjade toon üha süngenes: «Kõik läheb aina keerulisemaks ja ma kardan, Jesse, mitte surma, vaid seda, et suren vale asja eest. Kuid läheb, kuidas läheb, loodan, et mu naine ja poeg jäävad ellu. Ma palun, et sina, minu ainus sõber väljaspool Saksamaad, mõnikord käiksid neid vaatamas ja räägiksid neile, kui õnnelik oli see aeg, kui elasime koos.» Kirja sai Owens 1939. aastal. Suur sõda oli just alanud. See oli Lutz Longi viimane teade oma mustale sõbrale. 1943. aastal sai ta Sitsiilias St. Pietro linna lähedal raskelt haavata ja suri 14. juulil ühes inglise laatsaretis.

Kolmapäeval, 5. augustil oli Owens jälle rajal ja võitis ülivõimsalt 200 m jooksu olümpiarekordiga 20,7. Hõbemedali saanud Matthew Robinson jäi maha 0,4 sekundiga.

Neljanda kuldmedali võitis Eebenipuust Antiloop 4 x 100 m teatejooksus, kus USA meeskond lõpetas uue maailmarekordiga 39,8. Teiseks jäänud itaallased jäid maha tervelt 1,3 sekundiga. Tegelikult ei pidanud Owens sel alal üldse startimagi. Juba nädalaid varem oli kindel, et USA 4 x 100 m teatemeeskond koosneb Sam Stollerist, Marty Glickmanist, Frank Wykoffist ja Foy Draperist. Mehed olid treeninud juba ka teatepulga üleandmist. 5. augustil, kolm päeva enne jooksu, võitis Jesse Owens 200 meetris oma kolmanda olümpiakulla. Kui treener Lawson Robertsonilt küsiti, kas Owens arvatakse teatemeeskonda, vastas ta: «Owensil on juba küllalt kuulsust, kuldmedaleid ja tammepärgi, nii et ta võib neist kaua aega ära elada. Me tahame anda ka teistele poistele võimaluse tunda rõõmu cèrèmonie protocolaire‘st.»

Glickman, Stoller ja Wykoff olid kindlalt meeskonnas. Neljas mees pidi olema kas Foy Draper või Ralph Metcalfe. Kuid kaks päeva hiljem teatas Robertson ikkagi, et tõenäoliselt asendab Owens meeskonnas Glickmani. Jooksupäeva hommikul teatas treener Glickmanile ja Stollerile, et nad on meeskonnast välja arvatud ja et neid asendavad Owens ja Metcalfe. Asja tegi süngeks tõsiasi, et Stoller ja Glickman olid USA kergejõustikukoondises ainsad juudid ja pöördusidki kodumaale tagasi ainsate sportlastena, kes ei võistelnud.

Pärast Berliini olümpiamänge oli Jesse väsinud, kuid tagasipöördumine USAsse kujunes talle muinasjutuliseks. Kõik ajalehed olid täis tema pilte ja tema auks korraldati pidulikke paraade New Yorgis ja Clevelandis. Ometi ei kutsunud USA president Franklin Roosevelt teda Valgesse Majja ega saatnud talle isegi õnnitlustelegrammi. Owensit solvas ka amatöörsportlaste ühing, kes karistas teda peatselt selle eest, et ta keeldus jooksmast Rootsis, ehkki polnud selleks oma nõusolekut andnudki. Seetõttu jäeti Owens ilma ka igal aastal parimale USA amatöörsportlasele antavast Sullivani auhinnast.

Owens sai palgalise kaastöölise koha presidendikandidaadi Alf Landoni juures, kuid kui Landon kaotas valimistel Rooseveltile, oli ka olümpiavõitja taas töötu. Lõpuks palgati ta 130 dollari eest kuus Clevelandi spordiinstruktoriks. Sellest sissetulekust ei jätkunud perekonna toitmiseks. Siis pakuti Owensile joosta võidu hobustega. Jesse sai algul raevukrambid, kuid see oli tema ainus võimalus veidi raha teenida. Nii jooksiski Berliini kangelane demonstratsioonetendustel võidu hobuste, koerte ja mootorratastega. Sellest tüdinenuna pöördus ta tagasi spordiinstruktori ameti juurde. Owens laenas oma nime ühele puhastusärile, mis läks aga pankrotti, jättes talle kaela suured võlad. 1950. aastaks oli tema rahanduslik olukord veidi paranenud. Ta avas avaliku suhtlemise firma ja hakkas rahvakõnelejaks mitmesuguste sponsorite kasuks. Owens arendas välja terve repertuaari - viis kõige lihtsamat kõneviisi, millest üks oli religioosne, teine patriootiline ja ülejäänud kaubaagendi sõnavõtud. Kirjanik William Johnson mainis, et Owensist oli saanud oma elukutse väärikas esindaja.

1968. aastal asus Owens USA Olümpiakomitee poolele võitluses sõjakate mustanahaliste sportlaste vastu ja kirjutas kaks aastat hiljem raamatu «Mustad mõtted», milles arvustas rassivaenu. 1972. aastal avaldas ta oma teise raamatu «Ma olen muutunud», kus taganes oma varasemast kriitikast. Pärast 35 aastat kestnud suitsetamist (pakk sigarette päevas) suri Jesse Owens 31. märtsil 1980 Tusconis Arizona osariigis kopsuvähki.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Olümpiamängude esimene ametlik korvpalliturniir peeti lageda taeva all savi- ja liivakattega tenniseväljakutel. Olümpiakorvpalli ajalugu tegi ka Eesti meeskond, kes tuli väljakule turniiri esimeses kohtumises Prantsusmaa vastu. Palli viskas mängu korvpalli leiutaja James Naismith isiklikult. Eesti võitis selle mängu 34:29, kuid see jäi ka meie korvpallurite ainsaks võiduks, sest kõigist Euroopa meeskondadest oli just Eestil ainsana õnn ja õnnetus kohtuda ülekaalukalt võitjaks tulnud USA, tema naabri Kanada ja USAlt autonoomia saanud Filipiinidega. Korvpalliturniir algas aga segadusega. Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon FIBA võttis vastu otsuse, mis keelas mängida kõigil, kes olid pikemad kui 195 cm. USA, kes oleks kaotanud mitu oma mängijat, esitas protesti ja see reegel tühistati. Finaalipäeval sadas ränka vihma, mis muutis väljaku mudaseks. Korvpalluritel polnud põrgatamiseks erilist võimalust ja nii käis mäng peamiselt söötudega ning oli korvidevaene. USA võitis Kanada vaid 19:8.

Berliini olümpiamängudel olid ka mõned erakorralised autasustamised. shveitslasele Hermann Schreiberile anti medal Alpide ületamise eest purilennukil ning sama maa abielupaarile Hettie ja Günther Dyhrenfurtile 1930. ja 1934. aastal korraldatud ekspeditsioonide eest Himaalaja mägedesse.

Naiste hoolauahüpetes võitis kuldmedali 13 aasta 8 kuu ja 25 päeva vanune ameeriklanna Marjorie Gestring, kes on siiani jäänud suvemängude noorimaks olümpiavõitjaks.

Berliini olümpiamängudest valmis esimene tõeline olümpiafilm, mis on tänini maailma tuntuim ja ka kõige rohkem kiidetud. Sakslanna Leni Riefenstahli kaheosaline «Olympia - Fest der Völker» ja «Olympia - Fest der Schönheit» valmis kaks aastat pärast Berliini olümpiamänge Adolf Hitleri 49. sünnipäevaks. 1939. aastal autasustati Riefenstahli suurtöö eest ROKi olümpiadiplomiga.

Naiste 4 x 100 m teatejooksus loodeti kindlat kuldmedalit Saksamaa nelikult, sest naiskonna selgroo moodustasid kolm 100 m jooksu finalisti: Käthe Krauss, Marie Dollinger ja Emmy Albus. Vaid neljas liige Ilse Dörffeldt oli veidi nõrgem. Viimistletud teatevahetuse ja uue maailmarekordiga lõid sakslannad kõiki moraalselt juba poolfinaalis. Finaalis viis Albus Saksamaa naiskonna kohe juhtima. Hiilgav teatevahetus Kraussiga ja viimane suurendas veelgi edumaad. Kuid... oh häda! Kolmandas vahetuses tekkis Dollingeri ja Dörffeldti vahel teatepulga üleandmisel väike segadus ja pulk kukkus staadionirajale. Dörffeldt haaras kätega peast ja hakkas nutma. Silmi vesistades kogunesid ka teised. Hitler kutsus õnnetud sportlased oma aiakesse ja lohutas neid, kuigi alles mõni hetk varem oli raevunult andnud jalahoobi enda ees seisnud toolile.Kakskümmend neli aastat hiljem istus Marie Dollinger, üks teatevahetuse ebaõnnestujatest, Roomas Stadio Olimpico tribüünil ja jälgis ahastades, kuidas tema tütar Brunhilde Hendrix valmistus kolmanda vahetuse jooksjana teatepulka üle andma Jutta Heinele. Neil läks vahetus õnneks korda ja sakslannad said hõbemedali.

Purjetamises tuli olümpiajollide klassis pronksmedalile inglane Peter Scott, kel oli tähelepanuväärne elulugu. Tema isa oli kuulus polaar-uurija Robert Scott, kes 1912. aastal vallutas lõunapooluse, kuid hukkus tagasiteel jääväljadel. Tema surnukeha juurest leiti viimne kiri abikaasale, kus isa soovis, et poega kasvatataks spartalikus vaimus ja et temas arendataks huvi looduse vastu. Nii läkski. Peter Scott oli erakordselt mitmekülgne isiksus. Teda on pärjatud kui kirjanikku, kunstnikku, ornitoloogi, Teise maailmasõja kangelast, raadiomeest ja sportlast. Ta oli ka Rahvusvahelise Purjetamisliidu IYRU kauaaegne president. 1961. aastal sai sir Scottist Maailma Looduse Fondi üks asutajaid ning ta oli selle auesimees kuni surmani 1989. aastal.

Teivashüppes ületasid võrdselt 4.25 jaapanlased Shuhei Nishida ja Sueo Oe, kuid esimene sai hõbemedali, teine pidi leppima pronksiga. Jaapanlased olid omavahel solidaarsed ja saagisid hiljem oma medalid pooleks, nii et kumbki sai poole nii hõbe- kui pronksmedalist.

1934. aastal asutatud Val Barkeri karika esimene laureaat oli ameeriklane Louis Laurie, kusjuures olümpiaturniiri parimaks tehnikapoksijaks tunnistatud kärbeskaallane võitis vaid pronksmedali.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Kergejõustiklased Ruudi Toomsalu (100 m, kaugus), Reginald Uba (1500 m), Aksel Kuuse (kõrgus), Evald Äärma (teivas), Arnold Viiding (kuul), Koit Annamaa (vasar) ja Gustav Sule (oda); maadlejad Evald Sikk, Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi, August Neo, Adalbert Toots, Kristjan Palusalu ja August Kukk; tõstjad Erm Lund, Peeter Mürk, Karl Oole ja Arnold Luhaäär; ujujad Egon Roolaid ja Boris Roolaid; poksijad Evald Seeberg ja Nikolai Stepulov; purjetajad Erik von Holst ja Harald Tammik (varus); sõudja Elmar Korko ning korvpallurid Artur Amon, Aleksander Illi, Robert Keres, Vladimir Kärk, Evald Mahl, Heino Veskila, Erich Altosaar, Aleksander Margiste, Bernhard Nooni, Leonid Saar ja Georg Vinogradov.

Olümpiamedali võitsid: Kristjan Palusalu (kuld kreeka-rooma ja vabamaadluse raskekaalus), August Neo (hõbe vabamaadluse ja pronks kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus), Nikolai Stepulov (hõbe poksi kergekaalus), Voldemar Väli (pronks kreeka-rooma maadluse kergekaalus) ja Arnold Luhaäär (pronks tõstmise raskekaalus).

Eesti lippu kandis avatseremoonial Erich Altosaar. Mitteametlikus riikidevahelises medaliarvestuses jagas Eesti 13.-14. kohta (2+2+3).

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996