Usaldustelefoni head haldjad on anonüümsed, Altruism pole usaldustelefoni töötajale võõras, Proovilepanek-ratastoolis läbi Itaalia?, Kõrgused ja kaugused ei jäänud kättesaamatuks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KRISTEL RÕSS

Usaldustelefoni loomise idee idanes Eestis juba 1970. aastatel. Tallinnas võib helistada usaldustelefoni numbril alates 1988. aastast. Praegu saab telefonitsi psühholoogilist kriisiabi igas maakonnas.

Tartu on ainuke linn Eestis, kus hingelisse ummikusse sattunuid nõustavad mitte professionaalid, vaid vastava koolituse saanud vabatahtlikud kriisitöötajad. 6.- 8. septembrini korraldatud seminaril kohtusid esmakordselt silmast silma Tallinna ja Tartu kriisitöötajad.

1994. aastal kutsus Tartu nõustamiskeskus koolituskursustele soovitavalt kõrgharidusega inimesi, kes sooviksid (tasuta) töötada usaldustelefoni nõustajatena. Neid, kes tundsid soovi aidata kaaskondlasi, oli üllatavalt palju.

Tartu nõustamiskeskuse juhataja Aita Keerbergi sõnul on vabatahtlike hulgas juhtivatel kohtadel töötavaid inimesi, kasvatajaid, õpetajaid, magistrante, eraettevõtjaid. Usaldustelefoni nõustaja ülesanne on anda raskustesse sattunud inimesele esmast psühholoogilist toetust. Mõnikord vajab helistaja vaid infot mõne sotsiaal-, meditsiini- vms. keskuse kohta.

Usaldustelefoni vabatahtlikud töötajad on Keerbergi sõnul nagu head haldjad, kes abistavad teisi ja jäävad ise märkamatuks. «Postimehele» kinnitasid Katrin, Reet ja Valve, et kaaskondlaste murede ärakuulamine õpetab tolerantsust ning ka oma eluga toimetulemist. Paljudele pakub töö kriisiabis omamoodi vaheldust igapäevatööle.

Sageli saab usaldustelefonil helistaja julgustust psühholoogi poole pöördumiseks. Anonüümne kuulaja võib aidata avada ummikseisu sattunu sisemisi võimalusi end ise aidata.

Et praegune aeg on probleemiderohke, näitab enesetappude suur hulk, eriti elujõuliste meeste hulgas. Ka usaldustelefoni numbril helistavad rohkem naised. «On võimalik, et mehed kardavad kaotada oma tugevust, kui nad kellelegi tunnistavad, et ei tule iseendaga toime,» arvab Keerberg.

Psühholoogilt abi otsiv inimene peab enesele tunnistama, et ta on ummikseisus ja vajab väljastpoolt abi. Usaldustelefoni numbril helistada on psühholoogiliselt kergem.

Et pakkuda teistele tuge, peab kriisitöötaja olema tasakaalukas, mõistev ja isegi altruistlik. «Kuulamisoskus ja empaatiavõime on kõige tähtsamad,» leiavad kriisitöötajad. Kellele meeldib õpetada ning hukka mõista, ei suuda pakkuda hädasolijale hingelist tuge.

Usaldustelefoni töötajatel tuleb omandada oskus vältida läbipõlemist ning võõra murekoorma enda turjale võtmist. Igapäevatöös on neile toeks professionaalsed psühholoogid.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

KRISTEL RÕSS

Eesti diabeetikute liidu, Tallinna invaspordiühingu, Pärnu invaühingu ja firma Händikäpp Imidzh noored tõestasid oma osalemisega Itaalia-reisil, et ka puuetega inimesed ning isegi ratastooli-invaliidid ei jää hätta väsitaval turismireisil.

Tänu kokkuleppele turismifirmaga said puuetega noored hinnasoodustust. Sõitu sponsoreerisid ka Palsnack, Paulig, AS Pere Leib, Maseco, Ösel Foods, AS Rukki, Inter Plus ja Kesklinna Kaubahall.

«Eelnevalt leppisime kokku, et iga osaleja peab ise toime tulema või võtma kaasa abistaja,» ütles Händikäpp Imidzhi juht Tanel Joost.

«Keegi ei nurisenud ega jäänud haigeks, kuigi 40-kraadine kuumus kippus liiga tegema,» kinnitas klubi tugiliige Signe Parts.

Kuigi Itaalias on ehitatud kaldteed enamikesse kohtadesse, oli näiteks kämpingutesse ratastoolis pääseda väga raske. Roomas oli väga palju treppe, kuid ükski põnev paik ei jäänud külastamata.

Näiteks Vatikani muuseumisse lubati puuetega inimesed ning nende saatjad väljaspool järjekorda ning tasuta. «Meil jäid külastamata ainult kõrged kirikutornid,» ütles Joost.

Händikäpp Imidzhi noored on käinud seni mõnel välisseminaril, kus puuetega inimestele on loodud kõik mugavused. Tavareisimine oli puuetega noortele tõeline katsumus. Tihe programm ei luba nimetada seda sõitu puhkusereisiks, arvab Signe Parts.

«Meie eesmärk oli kohandada puuetega noorte reis tavatingimustesse, ja nad said hakkama,» kinnitas Tanel Joost.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles