«Katkenud liin» on pooleli jäänud teekond, Võrumaa leinab, Estonia komisjon kohtub tõe selgitamiseks vrakis käinud tuukritega, Estonia laevahukk ei saa kunagi minevikuks, Signaalid Jupiterilt, Tütretütre joonlaud ei kanna veoautot, Põnev öö, Sirje Endre a

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EPP ALATALU

Suure Rannavärava mäel, Tallinna reisisadama lähedal, kust parvlaev Estonia kahe aasta eest 27. septembri õhtul kell seitse läks oma viimseks jäänud teekonnale Rootsimaa pealinna poole, avab Eesti president Lennart Meri täna kell 11 mälestussamba 852-le laevahuku ohvrile.

Õnnetuse päeval püstitati Suure Rannavärava mäele valge rist, kus käidi hukkunuid mälestamas.

Sinna on pärgi ja lilli pannud ning seal küünlaid süüdanud ja vaikselt oma mõtteid mõelnud Eestimaa inimesed ja meie külalised.

Nüüd on risti asemel skulptor Villu Jaanisoo ja arhitekt Jorma Mukala mälestusmärk «Katkenud liin». Ja tänagi tullakse Rannavärava mäele.

«Katkenud liin» on pooleli jäänud teekond. Graniitalusele toetub metallist katkestatud tala. Kolme meetri kõrgusesse graniitplaati on raiutud 852 katastroofis hukkunu nimed.

Nende kodu oli Eestis, Rootsis, Soomes, Lätis, Hollandis, Saksamaal, Inglismaal, Taanis, Venemaal, Norras, Leedus, Kanadas, Nigeerias, Marokos ja kaugemalgi. Enamiku viimne puhkepaik aga Läänemeres, Eesti-nimelises laevas.

Teised suured laevad sõidavad Suure Rannavärava lähedal ikka sadamast välja ja sadamasse sisse õhtul ja hommikul ja päeval.

Estonia sõit katkes tormisel ööl, viies endaga nii palju inimesi kaasa. See liin katkes, aga mereäärse rahva elu peab edasi minema.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIU RITARI

Võrus avatakse täna mälestusmärk laevaõnnetuses hukkunud võrulastele, on mälestusjumalateenistus ja kontsert.

Mälestuspäev algab jumalateenistusega kell 11 Võru Katariina kirikus, kus teenib ja jutlustab EELK piiskop Einar Soone.

Kohe pärast jumalateenistust kell 12.30 avatakse Estonia mälestusmärk kiriku kõrval pargis samas kohas, kuhu aasta tagasi paigaldati suur valge puust rist. Mälestusmärgi õnnistab ja pühitseb EELK piiskop Einar Soone.

Mälestusmärk kujutab endast viltuasetatud musta graniittahukat, mis peab sümboliseerima merepõhja vajuvat laeva.

Graniittahuka ühel küljel on tekst: «1994. a. 28. septembri tormisel ööl hukkus teel Tallinnast Stockholmi reisiparvlaev Estonia, viies endaga merepõhja kaasa 852 inimest. Nende hulgas olid võrulased...» ja üksteise all järgnevad graniiti raiutuna hukkunud 17 võrulase nimed. Graniittahuka teisele poolele on kinnitatud pronksist palveks kokku pandud käed.

Mälestusmärgi kavandi autor on võrumaalane Vambola Moldov. Mälestusmärgi ümber pargis on kujundatud lillepeenrad ja paigaldatud valgustus, rajatud on uued kõnniteed ja toodud uued pargipingid.

Õhtul kell 17 toimub kultuurimajas Kannel mälestuskontsert «In memoriam», esineb Hortus Musicus, kõigile soovijaile on sissepääs vaba.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Reisiparvlaeva Estonia huku põhjusi uuriv rahvusvaheline komisjon kavatseb kohtuda Estonia vrakis käinud tuukritega, et selgitada välja tõde laeva sillal toimunust.

Estonia huku põhjusi uuriva komisjoni esimees Uno Laur ütles «Postimehele», et komisjon loodab laeva sillal toimunust täpsemat informatsiooni saada oma kohtumisel Estonial käinud tuukritega 2. oktoobril Helsingis.

«Ehk õnnestub siis nende mälestustele tuginedes välja selgitada, kes olid sillas,» ütles Laur.

Tema sõnul võtavad komisjoni osapooled kaasa ka enda valduses olevad videomaterjalid laevavrakist, et selgitada nende ümber puhkenud segadust. Eesti poole käsutuses olevatel lintidel ei ole kujutatud vrakki jäänud surnukehi.

«Rootslased ütlevad, et nad on kõik lindid meile andnud. Ma ei tea. Püüame Helsingis lõplikult selgusele saada,» rääkis Laur.

Neljapäeval ja reedel Stockholmis peetud istungil arutas komisjon lõpparuande 14. peatükki ehk sündmuste käiku laevahuku ajal.

«Andmeid on ääretult vähe, sest tunnistajaid on vähe. Palju tuleb kuidagi taastada ja palju jääb arvamuse tasemele,» möönis Laur.

Aruande projekti kohaselt purunesid esmalt visiiri lukustused kas korraga või järgemööda, seejärel hakkas visiir lainete mõjul üles-alla käima, lõhkudes ära visiiri hinged, visiir nihkus ettepoole kuni haakus rambi otsa külge, tõmbas rambi lahti ning kukkus üle parda.

«Suurel hulgal hakkas vett sisse tulema, vaba vesi tekitas kohe suure kreeni. Siis pööras meeskond laeva instinktiivselt vasakule. Nad ei teadnud, mis on vööriga juhtunud ja miks tekkis kreen. Kuna kreen tekkis paremale, siis nad keerasid vastutuult. Masinad jäid järk-järgult seisma, sest kreen lõpetas õlituse. Laev hakkas triivima, kreen suurenes kiiresti, vett tuli järjest rohkem, kuni laev oli külili,» loetles Laur sündmuste kurba järjekorda.

Uno Lauri sõnul on eetrisse antud hädasignaalide ajad täpselt teada, kuid laeval antud häire ja paadihäire aega saab ainult mõneminutilise täpsusega oletada.

Vrakist tõstetud esemetest Lauri sõnul komisjon seekord ei rääkinud. Ta avaldas usku, et esemete nimekiri lisatakse ka lõpparuandesse.

«Estonialt väidetavalt leitud kirja kohta ütles Rootsi pool, et see ei olevat mingi kiri, ainult üks paberitükk ühe nimega,» märkis Uno Laur.

Ta avaldas arvamust, et lõpparuande valmimine võtab veel aega ning ei saa teoks selle aasta detsembriks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Andi Meistri koer Roobert on isevärki peni, keda peremees teietab. Muidu lõõskab kolli magada, aga kui peremees üksinda koju jääb, käib Roobert tal kõikjal kanna peal. Justkui kardab tema pärast.

Kui Andi Meister räägib Roobertile parvlaeval Estonia juhtunust ja kõigest sellele järgnenust, saab kolli tema jutust aru. Selle poolest erineb see koer paljudest inimestest.

Reisiparvlaeva Estonia huku põhjusi uuriva rahvusvahelise komisjoni esimene esimees Andi Meister tõmbas tule enda peale selle aasta juulis, teatades, et laevavrakis filmitud olulised videolõigud pole uurimiskomisjonini jõudnud ning et vrakil sünnib kummalisi asju.

«Ükski neist videolintidest, mis komisjoniliikmete käsutuses on olnud, ei sisalda jälgegi hukkunutest. Ei sillal ega ülejäänud laevas. Üks signalisatsioonisüsteemi anduriplaat, mis vööriluukide sulgemisel ja avanemisel andis märku, kas luugid on suletud või avatud, on laeva küljest kadunud. Ise see ära kukkuda ei saanud,» ütles Meister toona.

Estonia komisjoni väljamaised kompanjonid avaldasid Meistri väidete peale sügavat hämmastust, tuletades meelde Rootsi osapoole kahtlustusi Meistri suhtes juba aastast 1994.

Nii nagu siis, polnud rootslased üksi ka tänavusel vihmasel suvel. «Flegmaatiline Meister kaitses Eesti huve jõuetult,» resümeeris üks Eesti nädalaleht oma juhtkirjas.

Flegmaatiline Meister istub nüüd Tallinnas oma võlv-ustega korteris ning paneb komisjonitööst mälestusi paberile.

Ta ei taha pärast komisjoni esimehe kohalt tagasi astumist enam ajakirjandusega suhelda. Avalikkuse surve talle ja ta perekonnale oli tugevam, kui loojahingega ning kõrgendatud vastutustundega Meister oma lähedastele lubada võis.

«Vahel tundub mulle, et peaksin ise igal vastutulijal nööbist kinni võtma ja asja seletama,» muigab ta nukralt. «Paljud küsimused on inimestele üheselt vastamata jäänud.»

Andi Meister teab, mis tunne on inimesel, kes kuuleb telefonitorust Estoniale jäänud pisitütre häält.

«Kui meie pere ära viidi ja me emaga üksi koju jäime, kuulis ema õhtul samuti, et vanaisa koputas aknale ja hõikas meid. Ema tormas välja ning loomulikult polnud seal kedagi.»

Ta ei imestaks, kui varsti hakkaksid ilmuma raamatud, mis kirjeldavad kohtumisi kapten Pihtiga kuskil Ladina-Ameerika maades.

«Igaüks, kes lainetest välja tõmmati, kohtus paratamatult päris paljude inimestega - päästjatega, haiglapersonaliga jne. Kui kedagi soovitaks varjata, tuleks ju kõigil neil suu kinni panna. See on võimatu,» on Meister realist.

Neil lintidel, mida komisjon Andi Meistri päevil nägi, surnukehi polnud.

«Purustusi oli näha küll. Avaramad ruumid olid rohkem kannatada saanud, paljude kajutite uksi ei saanud lahti. Laed olid alla langenud ning kogu lahtine kraam oli kuhjunud paremasse pardasse. Sillas oli kõik lahti murdunud ja samuti alla paremasse pardasse kukkunud,» loetleb Meister. Tema hubase, helgetes värvides korteri nurgas paiknevad televiisor ja videomakk võivad neid sõnu kinnitada.

Estonial filmitud surnukehade varjamise üheks võimalikuks põhjuseks peab Meister Rootsi ametkondade kiivat hoolitsust laeva jäänud inimeste omaste hingerahu eest. Kui selliste lintide olemasolu tunnistataks, ei oleks ametnikel Rootsi seaduste kohaselt õigust keelduda neid linte pressile, sealhulgas televisioonile jagamast. Kinnitus, et laipu ei filmitudki, hoiaks ehk ära palju pahandust, mõtisklevad õilsahingelised valgekraed kuningriigi kontorites. Ja need eestlased on ju ühed lapsesuud, keda on igal juhul mõttekam tuleohtlikest asjadest eemal hoida.

Tuukritel oli kiivri küljes prozhektor ja videokaamera. Sinna, kuhu tuuker vaatas, pidi vaatama ka kaamera, sest inimesel on silmad ees ja mitte küüliku kombel külgedel. Laev oli laipu täis.

«Tänapäeval saadakse pildid kätte ju isegi Marsilt ja Jupiterilt,» tähendab Andi Meister napisõnaliselt. Silda jäänute õlakupaelad omaksid tema silmis rohkem infoväärtust kui tuimad rauatükid.

«Aastakümneid merd sõitnud mees tunneb ka kajutis olles kohe ära, kui laevaga on midagi lahti. Täpselt nii, nagu põline põllumees tajub korrapealt vilja olukorda. Oleks vaja teada, kes jõudis silda.»

Meistri sõnul võib keegi kohtus ühel hetkel välja tulla teooriaga, et keegi võõras rikkus laeva sillas raadiosaatja või muud seadmed, ning et kuna sillast pole midagi ametlikult teada, võib selliste väidete ümberlükkamine raskeks osutuda.

Siiski peab Meister kogu sündmuste kulgemise aega sedavõrd lühikeseks, et suuri inimeste ümberpaiknemisi meeskonna hulgas toimuda ei saanud.

Andi Meistril on vahel kahtlusi, kas ta erialainimesena suudab tähtsaid asju lihtsasse keelde ümber panna nii, et igaüks mõttest aru saab. Tähtsaid asju on palju, tähtsaim neist on aga Eesti meremeeste maffiakahtlusest päästmine.

Versioon koobaltikoormaga veoautost, mis meeskonna osavõtul tormisesse merre lükati, on Läänemere rahvaste südamele armas.

«Tegin ühe katse. Palusin pisikesel tütretütrel öelda, mis juhtub lauaservale risti asetatud joonlauaga, kui selle ühele otsale raskus asetada,» räägib Meister.

Tütretütar ehmatas ja käskis joonlaua ära võtta. See kukub ju maha!

«Sama juhtuks ka aparelliga. Parvlaeva pikk aparell on suuteline täislastis veoautot kandma ainult siis, kui ta toetub ühe otsaga sadamakaile. Meeskond, ka kõige kuritegelikum, pidi teadma, et avamerel autot välja lükates aparell murduks ning visiiri ei saaks enam sulgeda,» välistab Meister maffiaversiooni. «Kõikvõimalikud spekulatsioonid Estonia hukkumisest, mis ajakirjanduses ringlevad, põhinevad eeldusel, et inimesed käitusid laevahuku ajal mõistusevastaselt. Mina eeldan, et nad käitusid loomupäraselt.»

Laevalt on üles toodud kinnitussõlmede tükke, põhjaluku polt, CBS-navigaator, millega määrati laeva koordinaate ning muud säärast.

Ja üks kiri.

«Kirja omaniku nime - Susanne Pundi - ei saanud välja mõelda ei tuuker, vaatleja ega keegi muu. See inimene oli tõepoolest laeval. Mind huvitab see kiri. Ma ei tea, kus ta on,» ütleb Meister.

Vrakilt üles toodud esemed pitseeriti kastidesse ning allveefirma Rockwater andis need üle tellijale - Rootsi meresõiduametile. Andi Meister pole Rockwaterit rääkima saanud ja l o o d a b, et üles tõstetud esemete nimekiri leiab avaldamist lõpparuande ühe lisana.

«Kui oleksime teadnud, et kellelgi on plaanis midagi varjata, oleksime igast üles toodud asjast teinud foto. Aga kuidas me selle peale tulla saime, suur komisjon ju uuris asja... Meie poolt oli vaid vaatleja. Meil pole kunagi olnud põhjust ühtegi osapoolt umbusaldada.»

Vrakil käimist uurimislaeva pardalt jälginud Eesti vaatleja ärkas ühel ööl ning avastas, et monitorid töötavad ja keegi on Estonial. Tema Soome partner, keda töötavad monitorid üldsegi ei üllatanud, ei taha eesti hõimuvenda nüüd enam hästi tunda. Vähemalt see ühiselt veedetud põnev öö on meelest läinud kui peoga pühitult.

Rahvas räägib, et seda operatsiooni juhtis uurimiskomisjoni asemel hoopis Rootsi politsei, kes otsis oma vrakki jäänud kõrge auastmega kolleege. Andi Meister ei räägi sellest midagi.

Kuid need rasked plaadid ja andurikobakad, mis vraki küljest ise ära kukkuda ei saanud? Kas keegi tunneb ennast milleski süüdi ja varjab oma pattu, mõeldes oma jälgede kustutamiseks merepõhja välja rasket rauda liigutada suutva veevoolu? Meister ei tea vastust.

«Oluline on, et tõenditest tehtaks õiged järeldused,» ütleb ta korduvalt.

Andi Meister ei tea ka vassimiste põhjust. Ta ei tea, miks on Rootsi osapoole toimetatud uurimise käigus muutunud tunnistajate nimetatud kellaajad.

Igal juhul annab laevahuku aja selline ettepoole nihutamine võimaluse pisutki vabandada Rootsi merepäästekopterite hilinemist ning süüdistada Estonia meeskonda päästetegevuse alustamisega venitamises. Kümnel minutil on merel teinekord kõrge hind, ning seda hinda teavad ka Rootsi meremeeste ametiühingu mõjukad tegelased.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Peaminister Tiit Vähi erasekretäri-nõuniku Sirje Endre kinnitusel on välisminister Siim Kallase tahte puudumine viinud seisu, kus Eesti Vabariigil puudub idapoliitika.

«Eesti välispoliitikas on idasuhted seni jäänud vähetulemuslikuks. Ilmselt peab peaminister Vähi sellega ise tegelema hakkama, ja sisuliselt ta ongi seda juba alustanud,» teatas Endre muu hulgas eilses «Sõnumilehes», vastates küsimusele, kas vastab tõele, et Venemaa peaminister saatis Eesti kolleegile kirja.

Kas selline jõuline sõnum tähendab uue «kaevikusõja» algust peaministri ja välisministri suhetes ning kas see seisukoht oli kooskõlastatud Vähiga, soovis «Postimees» eile Endrelt täpsustust.

«Olen suveräänne inimene ja ei pea iga küsimust peaministriga kooskõlastama. Peaminister usaldab oma nõunikke, kui need tema juures töötavad,» nentis Endre.

Sirje Endre ütles, et on viimasel ajal püüdnud selgemaks saada probleeme, mis seotud Riigikogu liikmete Jüri Adamsi ja Ülo Peetsi arupärimisega peaministrile, milles riigikogulased huvituvad, miks valitsus ei ole täitnud oma otsust Eesti-Vene kontrolljoone ja piiri probleemistiku kohta Petserimaal.

«Olen küsimusega terve selle nädala tegelnud. Ja sain järsku aru, et Eestil puudub idapoliitika,» esitas Endre oma lähenemise.

Endre kinnitas, et idapoliitika puudumine selgus talle lõplikumalt siis, kui ta pidas konsultatsioone ministritega, et koostada peaministri vastus Seto Kongressile.

«Näib et Eesti Vabariigil justkui puudub tahe teatud küsimustes. Tegelikult on Eesti riigi ees väga suur ja põhimõtteline küsimus - alates hetkest, kui ta loodi -, kuidas ta oma naabritega, eriti oma idanaabriga hakkama saab,» arutles Sirje Endre.

«Keegi ei taha väita, et see oleks kerge. Aga selleks peab olema tahe, leian mina ja see on minu isiklik seisukoht, et välisministri vastav tahe on pehmelt öeldes nõrk,» tõdes Endre.

Peaministri erasekretär-nõunik väitis, et temani on jõudnud ka kaebusi selle kohta, kui «üliraskeks» on tehtud Eesti viisa saamine.

«Loomulikult ei pea me musta kapitali ja mafioososid sisse laskma. Seda tuleb hoolega valvata. Kuid me ei pea muutuma ka selliseks, et me juba ette suhtume Eestisse tulla soovijatesse vaenulikult ja teeme üliraskeks viisa saamise,» leidis ta.

Endre jõudis oma järeldusega taas selleni, et see on ikka tahte küsimus. «Nii võis veel mõni aeg tagasi asju ajada. Aga kui nüüd Eesti ikka tahab Euroopa Liitu õigeaegselt sisse saada, siis euroopalik poliitika ei ole konfrontatsioonipoliitika. See on kokkuleppe ja mõistmise poliitika,» arutles ta.

Sirje Endre kinnitusel ei tähenda see mingeid järeleandmisi suhtumisest, et Eesti Vabariik on rahvusriik.

Endre hinnangul on lisaks tahtevajadusele veel üks, ja mitte vähemtähtsam aspekt. «Meie välispoliitika üks kõige tõsisemaid küsimusi on see, kuidas me idapoliitika lahendame. Kas idapoliitika on üldse olemas? Ja kui on, siis peame pidama tõsiseid ja pikki läbirääkimisi,» täpsustas ta.

«Ei piisa sellest, et aeg-ajalt esineme ja ütleme, et Tartu rahust ei tohi taganeda. Kena küll, aga kuidas siis edasi? Et ei tagane, sellega on kõik nõus. Kuid idapoliitika jõuab paljude väikeste sektoriteni. See tähendab, et tuleb mõelda välja rida abinõusid, need läbi diskuteerida,» mõtiskles Endre.

Eile Jõhvis viibinud peaminister Vähi ei leidnud aega, et «Postimehele» selgitada, kuivõrd peaministri arvamus idapoliitika kohta ühtib erasekretär-nõuniku arvamusega.

Välisministeeriumi pressitalitus pidas ETA andmeil eilses avalduses Sirje Endre mõtteavaldusi Eesti riigi huve kahjustavaiks ja kujundada endale teadmised välispoliitika köögipoolest.

Eilses «Sõnumilehes» väitis Endre veel, et välisministri aktiivsus Eesti välispoliitika sõlmküsimuste lahendamisel pole olnud tõhus ning nimetas Eesti-Läti merepiiri lepingut, vabakaubanduslepinguid Läti, Leedu ja Ukrainaga ning peatset viisavabaduslepingut Soomega peaminister Vähi töö tulemuseks.

«Võiksime isegi öelda: peaministri töö tulemus niiöelda välisministri ülesannetes,» hindas Endre.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS SILDAM

Oru turbaväljal kaks nädalat tagasi puhkenud tulekahju pindala on vähendatud üle poole - 120 hektari võrra. Soodsate ilmastikutingimuste korral on ohtlikumad kolded paari-kolme päeva pärast kustutatud.

«Suurema osa põlevatest turbavallidest oleme tänaseks kustutanud,» teatas Oru turbavälja põlengu kustutustöid juhtiv riigi päästeameti peadirektori asetäitja Mati Raidma.

«Kuid nn. töötlemata alal lähevad kustutustööd visalt, sest tuli on sügaval mätaste all. Seal loputame veega sentimeetrite haaval, mis aga ei välista, et öösel jälle kusagil põlema hakkab,» ütles Raidma.

Kustutustöödel osalevad teist nädalat Eesti kõik suuremad päästeüksused ja metskondade töötajad - kokku ligi 180 inimest.

«Oleme koondanud kustutajad kahele alale. On tekkinud olukord, kus ühelt poolt oleks vaja meeste arvu suurendada, teisalt aga ei saa ka liiga palju inimesi turbaväljale saata,» rääkis Mati Raidma.

Ohtlikuks peab ta pikka aega põlenud pinnasesse tekkinud mätastealuseid auke ja koopaid, kuhu võib kergelt sisse vajuda ja end vigastada.

Mitmetes tulest puutumata jäänud turbavallides avastatud temperatuuri tõusu piirini, mis on lähedane isesüttimisele. AS Oru buldooserid hakkasid neid turbavalle «koorima» - seal lükatakse laiali turba pealmine kiht.

Mitmekümnel päästekompaniide ajateenijal saab nädala lõpus sundaeg täis ja poisid lähevad koju. «Selleks ajaks on põleng ehk kokku surutud ning allesjäänud tulekoldeid saavad omal jõul kustutada ka Ida-Viru päästeteenistuse ja AS Oru mehed,» arvas Mati Raidma, kes loodab hiljemalt järgmise nädala esimeste päevade sees samuti koju jõuda.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIU RITARI

Võru linnal napib raha valimiste korraldamiseks. Ainuüksi postikulud valijakaartide kojutoimetamiseks lähevad maksma 24 000 krooni.

Võru linnasekretär Külli Kaldvee tõdes «Postimehele», et riik on kohaliku omavalitsuse valimiste läbiviimise teinud ülesandeks kohalikele omavalitsustele, kuid samas ei kanna riik kõiki valimistega seotud kulusid.

Võru linnasekretäri Külli Kaldvee sõnutsi on valitsus eraldanud Võru linnale valimiste korraldamiseks oletatavasti 49 000 krooni. Oletatavasti seepärast, et raha ise ei ole Võrru veel jõudnud, kuid niisugust summat on lubatud.

10 000 krooni planeeris linn ise eelarvesse valimiskulude katteks, see raha on ka reaalselt olemas. Tegelikud valimistega seotud kulud on aga palju suuremad, viimatiste Riigikogu valimiste läbiviimiseks kulus Võrus 150 000 krooni.

Linna valimiskomisjon on juba esitanud eelarve 93 000 krooni saamiseks valimistega seotud kulude katmiseks. Selle raha eest finantseeritakse nii linna valimiskomisjoni kui valimisjaoskondi. Külli Kaldvee hinnangul on töötasu osa valimiskomisjoni eelarves kaunis väike ning Riigikogu valimistega võrreldes ei ole valimiskomisjoni töötajate töötasu tõstetud.

Arvestuste kohaselt läheb valijakaartide trükkimine maksma 11 000 krooni ja nende kaartide kojutoimetamise eest tuleks Eesti Postile jätta 24 000 krooni margi- ja ümbrikuraha. Kuna postikulud on väga suured, siis kaalutakse Eesti Posti teenuse kasutamise asemel valijakaartide kojutoimetamiseks ka teisi võimalusi.

Mõeldud on sellele, et postitöötajate asemel toimetaksid valijakaardid postkasti lepingu alusel tööle võetud koolilapsed, kes saavad kirja kättetoimetamise eest näiteks 30 senti tööraha. Võru linnasekretär ütleb, et Võrus on koolilastest postipoisid järele proovitud, et juba möödunud Riigikogu valimiste ajal kasutati õpilaste abi ja jäädi laste tööga rahule.

Kuna raha tõesti napib, siis on linnasekretäri sõnutsi naljaga pooleks räägitud sellestki, et õpilaste asemel võiksid valijakaarte postkastidesse toimetada ka kõik 105 Võru linnavolikogusse kandideerijat ise.

Sedasi kaarte kätte toimetades kohtuksid volikogusse pürgijad otse ja arvukalt oma valijatega ning teaksid volikogus töötades inimeste vajadusi paremini.

Juba möödunud sügisel pöördusid Võrumaa linnad-vallad Võrumaa Omavalitsuste Liidu vahendusel EV valimiskomisjoni poole, taotledes raha nüüd kätte jõudnud kohaliku omavalitsuse valimisteks. Võru linnasekretäri teada ei ole sellele kirjale vastatud, vastuseta on ka Võru linnavalitsus selle aasta 28. juunil vabariiklikule valimiskomisjonile saadetud märgukiri ja rahapalve.

Külli Kaldvee: «Loomulikult ei ole neile kirjadele vastatud, niisugustele kirjadele Tallinn ei vasta.» Võru linnavalitsuse vastuseta jäänud kirjas olid ära näidatud ka vastuolud seadustes, mille tõttu omavalitsused valimiste korraldamisel rahahätta ongi sattunud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT TUUMALU

Eesti Kultuurkapitali nõukogu ja välisministeerium valisid eile Eesti kultuuriesindajaks Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu juures Belgias elava kunstiteadlase ja -kriitiku Tamara Luugi.

Pärast töölepingu sõlmimist saab Tamara Luuk diplomaadi staatuse ja asub alates 1. jaanuarist tööle Euroopa Liidu juures asuva Eesti diplomaatilise missiooni kultuuriatasheena, ütles «Postimehele» kultuurkapitali nõukogu esimees kultuuriminister Jaak Allik.

Alliku sõnul oli konkursil võitjaks tulnud Tamara Luugi eeliseks kuueaastane Belgias elamise ja Euroopa Liidu kultuurisüsteemi tundmise kogemus. «Ta on vahendanud mitu eesti kunsti näitust ja suhelnud aktiivselt Euroopa Liidu ametnikega. Näiteks on ta õpetanud neile vene keelt,» kinnitas Allik.

Kultuuriesindaja kohale pretendeeris 11 inimest, lõplik valik tehti kolme kandidaadi vahel. Tamara Luugile pakkusid lõppvoorus konkurentsi kunstiteadlane Mart Kalm ja kultuuriministeeriumi välissuhete büroo juhataja Helle Puusepp.

Jaak Alliku sõnul on kultuuriatashee põhiülesanne olla kursis Euroopa Liidu kultuuriprojektidega - mitte ainult nendega, mida kõikvõimalikud organisatsioonid ja fondid pakuvad toetuseks, vaid ka koostööprojektidega. «Osa neist on sellised, kuhu saab kaasata ka assotsieerunud riike,» väitis ta.

«Näiteks Soomel oli selline ametikoht juba kolm aastat enne liitumist Euroopa Liiduga. Ka Poolal on praegu Brüsselis kultuuriatashee,» kinnitas Allik.

Kultuuriatashee ametikohta hakkab finantseerima Eesti Kultuurkapital. Alliku sõnutsi kulub selleks umbes miljon krooni aastas.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANTS KAASIK

Eesti Post laseb käibele eriümbriku, millel on kujutatud Tallinnas Rannavärava mäel avatav reisiparvlaeva Estonia katastroofi ohvritele pühendatud mälestusmärk «Katkenud liin».

Täna, mälestusmärgi avamispäeval, on Tallinna Postimajas kasutusel hukkunud laeva kujutav eritempel. Ümbriku ja templi on kujundanud Jaan Saar ja Riho Luuse. Ümbriku trükiarv on 2000.

Osa ümbrikke paneb Eesti Postmark müüki tervikasjana - neile on kleebitud 1994. aastal käibele lastud mälestusmark, mille 20-kroonine lisamaks läheb laevahuku ohvrite fondi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

UUDISTETOIMETUS

Selle aasta 6. septembril algatas Tartu majanduspolitsei kriminaalasja seoses Tartu Laululava kahe aasta vanuse autoostuga. 1994. aasta kevadel AS Tartu Laululava poolt ostetud auto - valge Audi, mis kannab praegu registrinumbrit 333 TBE - eest on AS Tartu Laululava maksnud kaks korda.

Mõlemad arved on tasutud ühel ja samal päeval, 1994. aasta 15. juunil. AS Tartu Laululava omanik on täies ulatuses Tartu linn.

Majanduspolitseil on alust kahtlustada, et üks tasutud arve väärtuses 14 000 USD on võltsitud ja samas ulatuses on riisutud ka AS Tartu Laululava vara. Allkiri arvel, mille põhjal rahaülekanne Saksamaale tehti, on Interpoli teatel võltsitud.

Tartu linnavalitsus tegi juba läinud aasta veebruaris avalduse Tartu politseiprefektuurile palvega uurida AS Tartu Laululava materjale.

Asja asus alul uurima keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude juhtivinspektor Kalju Säde Tallinnas. Seda põhjusel, et paljud AS Tartu Laululava juhatuse liikmed on ühtlasi Tartu linnavalitsuse juhtivad ametnikud. Tartu tollane politseiprefekt Aleks Uibo ei tahtnud uurijate võimaliku seotuse tõttu uurimist Tartus läbi viia.

Uuritav materjal koosnes kahest osast. Üks puudutas 2 miljoni krooni suurust kahju Tartu linnale, mille AS Tartu Laululava väidetavalt tekitas, teine aga Audi ostu Saksamaalt. Audit puudutav osa eraldati 1. septembril 1995, mil autoga seonduv tuli Tartu majanduspolitsei kätte. Ülejäänud osa suhtes kriminaalasi lõpetati.

Ent juba enne seda, 15. märtsil 1995, oli Säde teinud Interpolile järelepärimise Saksamaal autoga tehtud tehingute kohta.

Tollidokumentidest nähtub, et Pärnus asuv AS Poseidon Group oli auto maale toonud kolm kuud enne seda, kui Saksamaale hakati raha saatma.

Interpoli vastustest on lugeda, et auto on Saksamaal arvelt maha võetud müükiandmiseks ja sama allika väitel müüdud 1994. aasta algul kellelegi Matthias Muckile, kes selle omakorda veebruaris 1994 müüs edasi ühele Vene firmale. Auto saadeti Kielist Tallinna 18. veebruaril 1994. Eesti tolli läbis auto 4. märtsil 1994.

Kolm kuud hiljem, 15. juunil 1994, kui auto oli juba Eestis, tuli AS Tartu Laululavale arve Saksamaalt, firmalt Matthias Muck Automobile. Arve esitati auto eest, mille eest kõigi loogikareeglite kohaselt oli makstud kaugelt varem, kuna auto oli selleks ajaks juba paar kuud Eestis olnud.

Samal kuupäeval, 15. juunil 1994, on Tallinna Pangas justkui tehtud 14 000 USD suurune ülekanne arvel näidatud Saksa firma Matthias Muck Automobile kontole. Ent Muck väidab Interpoli teatel, et allkiri arvel, mille kohaselt raha teele saadeti, pole tema oma.

Samal päeval, 15. juunil, on AS Tartu Laululava sellesama auto eest maksnud ka firmale Poseidon Group 8600 Eesti krooni. Auto kerenumbrid mõlemal arvel on identsed.

Interpoli vastuste alusel algataski Tartu majanduspolitsei kriminaalasja kahtlusega, et AS Tartu Laululava raha 14 000 USD ulatuses on riisutud ja tegelikkuses on auto eest tasutud palju varem.

Majanduspolitseil pole kindlust, et 15. juunil 1994 üle kantud linnale kuuluv raha üldse Saksamaale on jõudnud. Võltsitud allkiri arvel on pannud kahtlema ka teiste dokumentide ehtsuses.

6. septembril algatatud kriminaalasi pole algatatud konkreetse isiku, vaid fakti suhtes. Dokumente võltsinud isik pole praegusel hetkel teada. Samuti seda, kuidas ja kui palju auto eest tegelikult tasuti.

Riho Illak, kes auto ostmise ajal oli AS Tartu Laululava juhatuse esimees, ütles «Postimehele», et tema ei tea segadustest auto müümisel midagi.

«Meil oli olemas arve ja rekvisiidid, kuhu raha kanda. Kuidas ärimehed oma asja ajasid, meie ei tea. Ostsime auto ajal, kui laululaval oli tulemas juubelilaulupidu ja tegemist oli tohutult. Kuidas dokumentidesse kolme kuu pikkune lõtk tekkis, mina ei tea. See, et auto eest maksti palju hiljem, kui see juba Eestis oli, on normaalne nähtus.»

Audi 100 (1991), numbriga 333 TBE kuulub praegu Tartu autoregistri andmetel Tartu Ülikoolile, kes on ta arvele võtnud 17. novembril 1994. Kõne all oleva autoga on sõitnud ja sõidab praegu endine AS Tartu Laululava juhatuse esimees, praegune Tartu Ülikooli prorektor Riho Illak.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN VÄLJAOTS

Neljapäeval jäi Tartumaal Kärkna ja Kärevere vahel asuvas Lammiku külas traktori kardaani vahele 14-aastane nooruk. Poiss suri sündmuskohal.

Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehema sõnul oli 14-aastane Kaupo läinud traktoriga oma kodutalu söötis põldu läbiva kraavi äärde vett tooma. Rohelise traktori T40 haagiseks oli pumbaga veetsistern.

«Kui poeg tükk aega koju ei tulnud, läks halba aimanud ema teda otsima,» rääkis politsei pressiesindaja.

«Traktori juures nähtu oli verd tarretama panev. Oletatavasti oli noormees hakanud pumba käivitamiseks jõuvõlli ühendama ja takerdunud rõivaid pidi võlli külge. See vedas nooruki raudkonstruktsiooni vahele mootori jõuga. Kui saabusid abistajad, oli selge, et kõik on lõppenud,» ütles Peeter Rehema, rõhutades, et mehhanismidega töötamine on ohtlik ning vajab eriteadmisi, ohutusvõtteid ja ennekõike ettevaatust.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AIVAR AOTÄHT

Tänu anonüümse helistaja kõnele tabas Tallinna Mustamäe politsei neljapäeval korterivarguselt staazhika varga, kes oli tänavu talvel vanglast vabanenud. Teine varas pääses põgenema.

Mustamäe politseijaoskonna komissar Nurmi Vaher ütles «Postimehele», et keegi anonüümseks jäänud inimene oli vargaid tähele pannud ja teatanud nendest politseisse. Kell oli hommikul 10.20, kodanik oli helistanud telefoniautomaadist. Paarkümmend minutit hiljem pidas politseipatrull ühe varga koos asitõenditega tänaval kinni.

Vargad olid käinud Sõpruse puiestee 196 ühes korteris, kus elab 25-aastane noormees, kaitseministeeriumi töötaja.

Nurmi Vaher sõnas, et vargad olid tunginud korterisse kella üheksa ja kümne vahel, murdes maha ukseluku. Selleks oli neil kaasas spetsiaalne kõver kang, niinimetatud seasõrg. Komissar ütles, et politsei pidas maja ees kinni Jevgeni K. (s. 1956), kes oli jäänud koos varastatud asjadega ootama, millal tema kaaslane muretseb transpordi, et kraam ära viia. Enne jõudsid aga kohale politseinikud. Teine varas jäi tabamata.

Tallinna politsei pressiesindaja Mart Koger ütles «Postimehele», et vargad olid korterist kaasa viinud arvutikomplekti, arvutidiskette, televiisori, muusikakeskuse, mitmesugust muud tehnikat, nahktagi ja 1500 krooni. Varaste poolt väljavalitud asjade väärtus on omaniku hinnangul 48 100 krooni.

Nagu sõnas komissar Nurmi Vaher, käitus kinnipeetud Jevgeni algul tüüpiliselt, väites vargusest mitte midagi teadvat. «Tavaline jutt neil alguses, nagu ikka,» nentis Vaher, lisades, et mõne aja pärast tunnistas mees varguse siiski üles. Ka oli Jevgeni korteris saaki välja valides oma näppu vigastanud, määrides vereplekkidega nii tuba kui varastatud asju.

Varguselt tabatud Jevgeni oli vabanenud vanglast tänavu veebruaris. Nurmi Vaher ütles, et Jevgeni oli koos vaheaegadega istunud vanglas kaksteist aastat, mõistetuna süüdi peamiselt huligaansuste ja salajaste varguste eest. Taas vargile minekut seletanud Jevgeni igivana põhjusega - millestki ära elada ei ole, endist vangi keegi tööle ei võta.

Komissar Nurmi Vaher palus ajalehe vahendusel öelda suur tänu anonüümsele helistajale, kes varastest teatas ja oskas ka nende tundemärke kirjeldada. Komissar märkis, et tänu helistajale, kelle isik ei olegi oluline, said politseinikud tegutseda operatiivselt, varastatud asjad ning üks varastest saadi kätte.

Praegu on Jevgeni kui varguses kahtlustatav politsei poolt kinni peetud. Tavaprotseduure järgides ootab meest ees vahi alla võtmine ning süüdimõistmise korral kohus, kes otsustab, kas Jevgeni peab oma süüd taas trellide taga lunastama hakkama.

«Vahepeal läkski siin Mustamäel päris rahulikuks nende vargustega, paar punti vargaid sai kinni pandud,» tähendas Nurmi Vaher, lisades, et nüüd hakkavad uued vargad tasapisi peale kasvama ja taas lähevad vargile ka need, kes vanglakaristusest vabanevad.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles