Pala vald leinab oma lapsi

AIVAR AOTÄHT, ALO LÕHMUS

Pala valla inimeste shokk on taandumas, et teha ruumi valule ja vihale. Midagi muud selles ülimalt ebaõiglase saatuse osaliseks saanud alevis möödunud raskel nädalavahetusel ei muutunud. Isegi puud näivad olevat tardunud. Täna tulevad Pala lapsed jälle kooli ning kaheksa tühja koolipinki toovad nendeni lõplikult kogu reedeõhtuse õuduse.

Reedeõhtuse avarii jäljed metsavaheteel on palistatud lillede ja küünaldega. Koos hukkunud laste omaste, sugulaste ja tuttavatega tõi lilli ka Pala kooli geograafiaõpetaja Liina Ainsalu.

Kolmandat aastat õpetajana töötavale naisterahvale tundus enne reedet, et ta on oma töös kõige hullema juba ära näinud. Üks kevadel kooli lõpetanud tema klassi tüdruk suri pärast lõpupidu.

«Ja siis ma mõtlesin, et olen juba kõige õudsema oma elus läbi elanud... Aga ma ei tea, miks peab õpetaja veel midagi nii õudset läbi elama, kui see...!» Õpetaja pisarad ei püsi enam laugude taga.

Õpilastele saatuslikuks saanud maastikumängul Liina Ainsalu ei käinud, kuna sel aastal tal oma klassi pole.

«Ma sõitsin koju ja siis raadiost kuulsin. Aga ma tundsin ju kõiki neid lapsi, sest ma õpetasin neid. Ma ei ole kaks ööd magada saanud... mul on ainult nende laste näod silme ees, missugused nad olid reedel tunnis ja kui nad läksid mängule, kui ma neile lehvitasin...» meenutab õpetaja oma lapsi taas ja taas.

Hukkunud lapsed olid tema sõnul kooli ühed targemad.

«Nendega oli kõike võimalik teha, nad olid niivõrd aktiivsed tunnis, õppisid ainult viitele, käisid muusikakoolis, tegid kõike, kõike, kõike...»

Koolipoisid Jussi ja Marek sõitsid võrriga pühapäeva pärastlõunal õnnetuskohta vaatama. Tavaelus nähtavasti vägagi elavad poisid on teepervel väga napisõnalised ja mõtlikud. Ühel neis sai korraga surma kolm klassiõde.

«Nad kõik olid sellised rõõmsad... nad ei olnud üldse pahad, head tüdrukud olid.»

Ühel poistest jäi maastikumängule minemata, sest buss sõitis välja enne, kui dressid selga said. Teine sõitis mängult tagasi esimese, õnnelikult lõppenud bussiringiga. Oleks võinud sõita saatusliku teise ringiga.

«Üheksas klass läks esimese vooruga ära ja bussil tuli minna veel teisele ringile. Teise ringiga sõitsid ka Nõva lapsed, kes tuli koju viia. Siin Nõva teel see õnnetus juhtuski,» räägivad poisid. «See oli väike buss ja topiti alati lapsi täiesti täis. Et rohkem ära viia saaks. Osa lapsi ei mahtunud istuma, seisid püsti. Pinkide peal istus korraga kolm-neli last.»

Ühe hukkunud tüdruku vanaema meenutab sündmuskohal, et tema pojatütar oli väga sõbralik, leebe ja abivalmis. «Laulis kenasti, klaverit mängis, mängis nii hästi, südamest.»

Emale ja isale jäi perre kolm nooremat poega, kellest kaks käivad samas koolis, kõige väiksem on veel lasteaias.

Vanaema ütleb, et tahab väga loota hinge surematusse. «Lapsed joonistasid pilte tema mälestuseks, tahavad, et ta teises elus oleks printsess...»

Esimese bussiringiga sai maastikumängult koju ka 12-aastame Allan Alla.

«Kutsusin kõiki kolme tüdrukut, et lähme, jõuame klassiõhtule õigeks ajaks. Üks tüdruk tuli ja ka osa poisse meie klassist. Teised tüdrukud ütlesid, et lähevad vaatavad veel maastikumängu tulemusi,» meenutab 6. klassi poiss.

Üks tüdrukutest sõitis bussiga esimese ringi ära, kuid läks siis miskipärast veel teisele ringile.

Allan ütleb, et esimesel ringil ei olnud buss veel väga täis. «Mina jõudsin viimasena bussi. Enne õnnetust oli buss teinud ühe peatuse ja kaks tüdrukut välja lasknud.»

Hukkunud koolitüdruku Rita Rüütli ema Ene Rüütli usub, et kõige raskemad hetked on veel ees. Need tulevad täna koolis ja ülehomme matustel.

Ritat ei ole ema pärast õnnetust veel unes näha jõudnud. Pole und olnud. Rita vanem õde sai Ritaga unes kokku juba õnnetusejärgsel ööl.

«Kuhu ma siis pidin kaduma, ma ju olen siin,» öelnud Rita.

Õnnetusest sai Rita ema teada reedel kella poole kuue paiku.

«Sain teada, et juhtus avarii, et kaheksa last on surnud, paljud on haavatud ja osa on metsa jooksnud. Naabrid käisid seal ja leidsid oma poja elusana üles, lootsin, et ehk on...»

Rita ja ta kaks klassiõde olid viienda klassi ainsad tüdrukud. Rita käis käsitööringis ja kunstiringis ning oli väga aktiivne tüdruk. Kunagi enne kooli minekut ütles ta, et tahab targaks saada.

«Koolis talle meeldis. Kiitis oma klassijuhatajat, ütles, et ta on tilluke küll, aga väga hea õpetaja,» meenutab ema hetkeks naeratades. «Hulk koolitöid jäi tal pooleli. Heegaldamistunniks pidi oma asjad valmis saama, pidi kaks pajalappi tegema. Rääkis, et ei jõua nii ruttu, muster ei lähe edasi. Muidu ta taipas asju väga kergelt.»

Reedel sai Rita oma viimase hinde. Laupäeval tõi ema koolikoti koju.

«Hommikul toppis endale veel ketse jalga ja rääkis, et ei saa aru, jalanõud justkui põlevad jalas...»

Rüütli pere naabri Eha Kasvandiku laps Thomas Kaldmaa jäi ellu, kuid kaotas algul teadvuse.

«Tal on lõualuu puru ja mäluauk, see on nii suur, et ta isegi ei mäleta, kelle kõrval ta bussis istus. Ta ei tea, millal see pauk käis ja kuidas. Ma rääkisin temaga haiglas, ta arvab, et ta lendas bussist kuidagi välja,» räägib Eha. «Laupäeval, kui käisime isaga haiglas, ütles ta, et alles siis, kui ta oli haiglas liftis ja kanderaamil, sai ta aru, et ta on olemas ja elus. Lapsed, kes Maarjamõisas on, räägivad, et kui silmad tegid lahti, siis arvasid, et see oli unenägu.»

Lastel oli sel õhtul plaanis klassiõhtu.

«Mul on õetütar vallas sekretär ja tema helistas mulle viis minutit enne nelja. Lastel pidi klassiõhtu tulema, vaaritasin terve päeva kooke küpsetada ja just lõikasin kooki lahti, kui õetütar helistas ja küsis, kas Thomas on kodus. Kui ma ütlesin, et ei ole, pani toru ära. Helistasin kohe tagasi, et mis viga - ta ütleb, et kas sa tead, väga suur õnnetus on juhtunud,» meenutab Thomase ema. «Kõik lapsed on kõigile nii omased ja kallid, ma isegi tea, keda ma nutan või...»

Raskemat muret kui hukkunud koolipoisi Meelis Metsaääre emal Heljel on raske ette kujutada. Alles juulis mattis ta Meelise õe. Nüüd on varem kolmelapselisse perre jäänud vaid üks laps.

Meelise hobideks olid masinad.

«Isaga koos lihvis ta garaazhis masinaid, tahtis ka täiskasvanuks saades masinatega tegelda,» räägib Helje. «Peale tütre surma juulikuus unustasime Meelise sünnipäeva päris ära, ostsime talle siis mopeedi.»

Mingit abi, ei psühholoogilist ega rahalist, Helje ei soovi. «Kui vahel korraks kõik unustad, ja see siis jälle meelde tuleb, on see suur trauma. Ma pean ka natuke toimuma,» ütleb ta.

Kriisikeskuse psühholoogi Tiiu Meresi sõnul ühendavad suurõnnetused kohalikke inimesi. «Abi on sellisel hetkel vaja mitmesugust. Ühine õnnetus liidab keda tahes. Siin on inimesed nagu ikka maal, soojad ja üksteise suhtes sõbralikud ning kannatlikud.»

Tiiu sõnul on juhtunu näol tegemist kolmanda katastroofiga, mis viimastel aastatel Eestit tabanud. Eelmised olid Estonia laevahukk ja Saaremaa Ühisgümnaasiumi põleng.

«Palas planeerime oma tööd umbes aastaks. Aasta on selline kriitiline aeg, kus lapsed peaksid hakkama tasapisi jalgu maha saama.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996