Eile oli Eestis leinapäev, Lapsed, aega oli teil nii vähe ... , Vilja Laanaru on pihtinud: Edgar Savisaar lindistas, Estonia-komisjon hindas päästetöid üldiselt õnnestunuks, Algul levis valeinfo, USA sõjaline satelliidisüsteem aitab nii Eesti politseinikk

Eile saadeti Palal viimsele teekonnale möödunud reedel liiklusõnnetuses hukkunud lapsi. Valitsuse määrusega oli eilne päev kuulutatud üleriigiliseks leinapäevaks.

Eile keskpäevaks oli Pala põhikooli õuele üksteise järele asetatud kaheksa väikest kirstu. Kaheksa väikest kirstu, milles lebasid möödunud reedel Pala ja Nõva vahelisel teelõigul koolibussi ja veoauto kokkupõrkes hukkunud laste surnukehad. Mängis vaikne leinamuusika, üle maa kõlasid kirikukellad. Eestimaa leinas.

Valitsuse nimel asetasid hukkunute sarkade juurde nimelised pärjad peaminister Tiit Vähi, haridusminister Jaak Aaviksoo, Jõgeva maavanem Meelis Paavel ja haridusministeeriumi juhtivad ametnikud. Kogu Eestist oli Palale saabunud koolide delegatsioone. Väike alevik oli inimtühi, kõik olid koondunud koolimaja õuele.

Matusetalituse avanud Pala vallavanema Raivo Vadi sõnul näitavad just traagilised õnnetused, kui väike on Eesti ja kui tihedalt on omavahel seotud inimesed, sest Pala õnnetus puudutas kõiki ja jättis jälje kogu Eestimaale. Raivo Vadi sõnul on võimatu kokku lugeda kaastundeavaldusi nii kodu- kui välismaalt, nii kirjalikke kui telefoni teel tulnuid.

Oma esinemises meenutas Pala kooli kirjandusõpetaja Leili Lind hukkunud lapsi. Õpetaja leidis neis kõigis midagi kordumatut ja unustamatut, midagi väga isikupärast, midagi, mis jääb ja ei unune iial. Õpetaja sõnul olid hukkunud tüdrukud alati koos, nii koolis kui ka kõrvuti klassipiltidel. Kõrvuti kirstudes olid nad ka eile. «Lapsed, aega teil sai nii vähe...» kõneles õpetaja Lind.

President Meri kaastundeavalduse Pala ja kogu Eesti rahvale luges ette Pala vallavanem Raivo Vadi. «Kaheksa last ei astu iial enam üle koduläve. Ja vigastatute arvu ma veel ei tea,» kirjutas president.

«Eesti emad ja isad jagavad Pala perekondade kaotust ja valu. Eesti seisab teie kõrval, ja mitte ainult täna. Nõva teeristil näitasid paljud kaaskodanikud, et õnnetushetkel oskab eestlane olla abivalmis ja ennastsalgav. Raskeid katsumusi suudamegi üle elada vaid üheskoos,» kirjutas president Lennart Meri oma kaastundeavalduses Pala ja kogu Eesti rahvale.

Oma järelehüüdes ootamatult lahkunud õpilastele ütles Pala põhikooli direktor Malle Weinrauch, et nad jäävad igaveseks meelde heade ja tarkadena, sest sellised nad ka olid.

Peaminister Tiit Vähi ütles oma pöördumises, et täna võib leinajate mõiste alla paigutada kogu eesti rahva. Peaministri sõnul ei läinud traagiline liiklusõnnetus mitte kellestki Eestimaal mööda.

Tiit Vähi sõnade kohaselt on õige, et Eesti saavutas oma iseseivuse veretult, kuid vabadus ei tähenda tema sõnade järgi kõikelubatavust, nagu ei õigusta vabadus hoolimatust üksteise vastu. Peaminister ütles, et peale Eesti taasiseseisvumist on Eestisse tekkinud lubamatult palju kalmukünkaid, mille põhjuseks on hoolimatus teiste suhtes.

Haridusminister Jaak Aaviksoo palus oma lühikeses pöördumises järele mõelda, kas me oleme teinud kõik, et midagi sellist enam ei korduks.

Leinatseremoonia lõpetanud EELK assessor praost Joel Luhamets rääkis, et mattes täna meie seast traagiliselt lahkunud kaheksat last, ei mata me mitte üksi neid, vaid ka tükikest endast. «Me jätame täna teiega hüvasti. Küll tahaks teha rohkem. Kas hüvasti jätmisest piisab? Piisab,» lausus praost Luhamets.

Ja siis, veidi enne ühte, kui muidu uduses alevikus vilksatas korraks päike, kanti mööda kitsast kooliteed, teed, mida mööda enam iial ei astu kaheksa väikest jalapaari, kooliõuest igavikku õnnetult hukkunud lapsed.

Krista Korbelainen, Triinu Laumets, Meelis Metsaäär, Kert Mõru, Kristi Oja, Merit Pajumäe, Rita Rüütli ja Anton Salum on igavesti noored.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Edgar Savisaar lindistas kaasosaliste teadmata poliitikute omavahelised vestlused, on Vilja Laanaru pihtinud Ülo Russakule raamatu «Teist elu pole mulle antud» ettevalmistamisel.

«Seoses minu vastu algatatud kohtuprotsessiga olin sunnitud üle kuulama kõik raamatu kirjutamise aluseks olnud jutuajamiste lindistused. Ei mäletanudki enam seda jutuajamist, kus Laanaru selgelt räägib, et lindistas Savisaar,» ütles Russak eile «Postimehele».

Küsimus, kes lindistas, on vaevanud nii avalikkust kui kaitsepolitseid lindiskandaali puhkemisest peale. 10. oktoobril 1995 tegi siseminister Savisaare nõunik Laanaru avalikkusele avalduse, milles võttis lindistamise enda peale.

Laanaru toonast, lindiskandaali haripunktis tehtud avaldust ei uskunud avalikkus ega kaitsepolitsei. Pärast seda on Laanaru ja Savisaar keeldunud vastamast küsimusele, kes lindistas.

Väidetavalt peatselt abielluvad Laanaru ja Savisaar keeldusid ka kaitsepolitseis ülekuulamisel vastamast küsimusele, kes lindistas. Mõlemad põhjendasid keeldumist õigusega mitte anda tunnistusi iseenda ja oma lähedaste vastu.

«Postimees» kuulas Russaku kasutuses olevat linti. Laanaru räägib Russakule muu hulgas, et tema teada alustas Savisaar lindistamist juba aastatel 1991-1992.

Laanaru põhjendab Savisaare lindistamishimu sellega, et Savisaar tahtis säilitada kohtumistel vesteldu täpset teksti.

Laanaru sõnul olid kõik SIA läbiotsimisel leitud viis linti ka nende kodus. «Meil ei olnud nende lintidega mingit paha eesmärki,» väidab Laanaru, kelle kinnitusel kaasvestlejad ei teadnud, et Savisaar lindistab.

Eraldi märgib Laanaru, et kohtumise Vähiga lindistas Savisaar põhjusel, et Savisaar ei usaldanud Vähit.

Laanaru on kohtus vaidlustanud raamatu «Teist elu pole mulle antud» autorluse küsimuse. «Olen meie jutuajamiste lintide koopiad andnud ka kohtule, et kohus saaks ülevaate,» tõdes end raamatu autoriks pidav Russak.

Russak teatas, et täna kell 13 korraldab ta Von Krahli teatris Laanaru lintide oksjoni. «Koopiad on kohtus, koopiad on mul, aga ettevõtjana näen lihtsalt, et need lindid võivad ajakirjandusele huvi pakkuda. Miks siis mitte korraldada oksjon,» lausus ta.

26. juulil lõpetas riigiprokurör Indrek Meelak kaitsepolitseis lindiskandaali uurimiseks eraldi algatatud kriminaalasja ja Savisaar pääses võimalikust süüdistusest ebaseaduslikus jälitustegevuses.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Hoolimata mõningatest möödalaskmistest võib Estonia merehädaliste päästmise operatsioone hinnata üldjoontes kordaläinuks, ütles Estonia huku põhjusi uuriva komisjoni esimees Uno Laur pärast komisjoni selleteemalist istungit Helsingis.

Eile lõppenud kolmepäevasel istungil Helsingis arutas komisjon lõpparuande peatükki päästetööde läbiviimise kohta.

«Käsitlesime peaasjalikult neid puudujääke, mis esinesid päästetööde organisatsioonis kui ka ettenähtud skeemide täitmisel, et neid vigu tulevikus vältida. Minu arvates on see väga tähtis, õnnetustest peab õppima,» ütles komisjoni esimees Uno Laur.

Lauri sõnul ilmnesid peamised puudujäägid päästestruktuuride alarmeerimises ning teatavas valeinfo levimises õnnetuse esimestel minutitel ja tundidel.

«Suuri apse ei olnud. Alarmeerimine ei toimunud ehk päris õiges järjekorras. Stockholmi ei läinud algul õige info Mayday-signaalist, vaid lihtsalt teade Estonia kreenist. Sellepärast Stockholmis ka väga ei kiirustatud,» rääkis Laur.

Komisjoni esimees märkis, et viivitus juhtus Turu merepäästekeskuses.

«Ma arvan, et alguses ei saanud keegi õieti aru, et on juhtunud tõepoolest suur õnnetus. Võttis aega, kuni inimesed seda mõistsid. Seega oli viivitus tingitud puhtinimlikest põhjustest,» rääkis Laur.

Uno Lauri hinnangul töötas kogu päästesüsteem üldiselt rahuldavalt, ehkki selle toimimist on võimalik parandada.

Estonia-komisjoni esimees kiitis ka teiste reisilaevade leidlikkust Estonialt merehätta sattunud inimeste päästmisel.

«Need olid suured parvlaevad, mis pole mingil määral ette nähtud inimeste päästmiseks. See, mis nad päästmiseks tegid, oli väga leidlikult tehtud,» rääkis Laur. «Kolm laeva olid Estoniale lähedal, neist esimene jõudis kohale 40 minuti jooksul. Oli pime ja tormine, suure laeva pealt inimeste päästmine oli väga keeruline. Laevad lasid aga oma päästeparved oma inimestega alla ja tõstsid siis merehädalisi üles.»

Estonia komisjoni lõpparuande osadest peab komisjon läbi vaatama veel lõppjärelduste peatüki.

Uno Laur märkis, et komisjoni Rootsi osapool lubas lähipäevil ka selgitada Rootsi meresõiduameti kahe aasta vanuse ettekande väidetavat vastuolu Estonial käinud tuukrite hilisemate tunnistustega.

«Rootsi pool lubas uurida, kas on tegemist tõlkeveaga või millegi muuga. Kui vaja, siis me pöördume selles küsimuses uuesti ka tuukrite poole,» lubas Laur.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS MATTSON

Eile Tartus esitletud USA algselt sõjaliseks otstarbeks loodud satelliidisüsteem GPS (global positioning system) võib Eestis kasutamise korral kaasa tuua revolutsioonilise muutuse nii maareformis ja maamõõtjate töös kui politseis ja militaarvallas.

Kaardikirjastus Regio demonstreeris eile ligi sajale huvilisele, kelle hulgas oli inimesi nii riigiasutustest, sõjaväest kui politseist ja kõrgkoolidest, satelliitidel põhinevat globaalset koordinaatide määramise süsteemi.

GPS-süsteem võimaldab määrata asukohta maakera suvalises punktis ühe sentimeetri kuni 100 meetri täpsusega.

GPS on algselt loodud USA kaitseministeeriumi vajadusi (tiibrakettide juhtimine) silmas pidades ja see läks maksma 12 miljardit dollarit.

Süsteemi aluseks on 24 satelliiti, mis tiirlevad 20 000 kilomeetri kõrgusel maapinnast ja edastavad kellaaega ning oma asukohta.

Regio tegevdirektor Teet Jagomägi ütles «Postimehele», et süsteemi töö põhimõtteks on aja mõõtmine, mille jooksul jõuab signaal satelliitidelt vastuvõtjani. Selle järgi arvutataksegi koordinaadid lähtudes valguse kiirusest ja ajast.

Mõõta tuleb väga täpselt, sest juba 0,0001-sekundiline viga aja mõõtmisel tähendab 30-kilomeetrist viga kauguse arvutamisel.

Algselt sõjalisel otstarbel loodud süsteemi kasutatakse praegu üle maailma teadusuuringutes, geodeesias, kartograafias, transpordis, kaitsejõududes jne.

Et süsteem on algselt tehtud USA sõjaväe tarbeks, on sel mõned iseärasused, mis tsiviiltarbijaid võivad häirida. Satelliidid edastavad kaht erineva sagedusega signaali, kuid üks neist on kodeeritud ja seda suudavad dekodeerida ainult USA sõjaväe GPS-vastuvõtjad. Tsiviilkasutajad tohivad kasutada teist signaali, mis on aga ebatäpsem ja lubab ilma järelkorrektsioonita asukohta määrata 100-meetrise täpsusega.

Teet Jagomägi sõnul on aga ka meetod, mis aitab vigu tunduvalt vähendada.

«Selleks fikseeritakse üks vastuvõtja kindlas punktis, mille asukoht on täpselt teada, samas võrreldakse seda reaalset asukohta andmetega, mida annab satelliit. Selle järgi tehakse kindlaks viga, ja kuna võib eeldada, et kõik teised vastuvõtjad saavad umbes 300 kilomeetri raadiuses samasugust viga, tuleb neid samavõrra korrigeerida,» selgitas Jagomägi.

Siiani on Eestis GPS-süsteeme kasutatud põhiliselt merenavigatsioonis. Ometi annaks GPSi rakendamine ka maismaal suurt efekti, leiab Teet Jagomägi, kes on kaardikirjastuses Regio tegelnud Eesti digitaalkaardi loomisega.

«GPS-tehnoloogia võimaldab palju kordi kiirendada maamõõdutöid, seda eriti maapiirkondades, ja niiviisi edendada maareformi. Et satelliidiinfo põhjal on võimalik saavutada näiteks kuni 10-sentimeetrine täpsus, on see maal kruntide mahamärkimiseks täiesti piisav. Samuti vähendab GPSide kasutamine riiklike investeeringute vajadust geodeetilise põhivõrgu rajamiseks, milleks kulub aastas umbes 15 miljonit krooni ja seda mitu aastat järjest,» leiab Jagomägi.

Tema andmeil maksab GPS-komplekt, mida maamõõtjad vajaksid, kõige rohkem 400 000 Soome marka. Selline aparatuur tagaks juba täpsuse kuni üks sentimeeter.

Regio kasutab aparatuuri, mis võimaldab määrata asukohta täpsusega kaks kuni kümme sentimeetrit. See seade maksab umbes 200 000 krooni.

«Võrreldes teodoliidiga, mis maksab 300 000 krooni, on see odavam,» kinnitab Jagomägi.

Teet Jagomägi sõnul on täiesti otstarbekas ja võimalik odavamate (hind alates 4000 kroonist) GPS-seadmete kasutamine näiteks metsas seenel või marjul käies.

«Jätate oma auto metsa vahele, fikseerite nupulevajutusega GPSi mällu oma asukoha, korjate marju või seeni, käite mööda metsa. Kui tahate tagasi minna, näitab teile seade, mis on umbes mobiiltelefoni suurune, millises suunas minna, kui kaugele olete liikunud, milline oleks optimaalne tagasitee ja palju see võiks aega võtta. Selliste seadmete täpsus on kuni 25 meetrit ja metsas peaks sellest täiesti piisama,» leiab Teet Jagomägi.

Oluline oleks GPS-seadmestik ka päästeteenistustele näiteks juhul, kui õnnetus juhtub kusagil metsade ja mägede vahel.

Politseil oleks näiteks patrullautosid GPSide ja lisasidega varustades võimalik luua süsteem, mille abil saaks juhtimiskeskus ekraanil oleval kaardil näha kõigi patrullautode liikumist, täpset asukohta, kiirust jne.

Kui autos ühendada seadmega näiteks laptop-arvuti, milles on kaart, siis on võimalik ka autos olles pidevalt näha oma asukohta ja saada infot liikumise kohta. Üks autos kasutatav GPS maksab umbes 4000 krooni, juhtimiskeskuse seade ehk pool miljonit.

Huvi GPSi kasutamise vastu Eestis on tundnud nii kaitsejõudude, piirivalve ja politsei kui turvafirmade ja transpordifirmade esindajad.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS SILDAM

Kui parlamenti jõudnud järgmise aasta riigieelarve eelnõu võetakse seadusena vastu, tähendab see piirivalve arengu peatumist ning mitmete programmide külmutamist.

«Ma pean eesti rahvale ausalt ütlema, et 1997. aasta eelarveprojekt tähendab piirivalve arengu seiskumist ja ei võimalda meil professionaliseeruda,» kinnitas piirivalveameti peadirektor Tarmo Kõuts.

Riigieelarve maht tervikuna suureneb 13,3%, piirivalvel aga kõigest 7,5%. Nii näiteks planeeritakse järgmisel aastal piirivalveametniku keskmiseks palgaks 2782 krooni, samal ajal kui riigi keskmiseks palgaks ennustab rahandusministeerium 3200 krooni. Kaitseministeeriumi haldusalas töötavatele ametnikele kavandatakse maksta keskmiselt 5904 krooni.

«Pole minu asi avaldada arvamust teiste ametkondade palkade kohta,» ei soovinud Tarmo Kõuts seda viimast numbrit kommenteerida.

Küll aga ütles ta, et praegu ringlev eelarveprojekt ei leevenda probleeme näiteks Tallinna sadama piirikontrollipunktis ning ammugi mitte Eesti-Läti piiril. «Kui lätlased loobuvad lõplikult oma «rohelise piiri» valvamisest, peame meie kahekordse pingega tööle hakkama, kuna seal asub üks peamisi ebaseadusliku transiidi kanaleid,» sõnas Kõuts.

Valitsus olevat oma määrusega otsustanud vähendada ajateenijate arvu piirivalves 300 mehe võrra.

Praegu on Eestis 1142 elukutselist piirivalvurit, 229 piirivalveohvitseri, 305 kaadriallohvitseri ja 432 ajateenijat.

«Piirivalve on riigile nagu laevatrepp, mis loob esmase ettekujutuse kogu laevast,» mõtiskles mereväekapten Tarmo Kõuts.

Riigieelarve eelnõu kohaselt vähenevad piirivalvele ette nähtud investeeringud 13% võrra, millega need langevad 1995. aasta tasemele.

«Ma ei taha lugeda teiste rahakoti sisu, aga kas mõned õhutõrjeraketid on tähtsamad kui uus piirivalvelaev?» küsis Tarmo Kõuts, kes on kindel, et piirivalvele eraldatav raha on osa Eesti kaitsekuludest, kuigi seda makstakse siseministeeriumi eelarvest.

Ta kahtles, kas järgmiseks aastaks planeeritud rahaga saab piirivalve täies mahus täita nõudmisi, mida seab võimalik viisavabadus või Eesti lähenemine Euroopa Liidule.

Riigikogu riigikaitsekomisjon on kahel korral arutanud piirivalve finantseerimist. Sel esmaspäeval olevat Tarmo Kõutsil soovitatud riigieelarve eelnõus tõmmata punased jooned sinna, kust võiks raha piirivalve kasuks ära võtta. «Me oleme parlamendikomisjonis tõesti piirivalve arengu võimalikku peatumist arutanud, kuid ma ei pea õigeks neid arutelusid kommenteerida,» vältis Tarmo Kõuts otsest vastust.

«Postimehe» käsutuses on tabel, millest nähtub, et kui kaitseministeeriumi eelarve on alates 1994. aastast suurenenud 287,9%, siis piirivalve oma on suurenenud 207%.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996